Incoterms2010. indd

7

Tarneklauslid Incoterms. 

Kasutajajuhis

 I osa 

ÜLDPÕHIMÕTTED

1.1. Incoterms kui rahvusvaheline õigusallikas

Incoterms ei ole rahvusvaheline konventsioon, mida riigid peaksid ratifitseerima, 

et sellega ühineda. See ei ole riikidevaheline leping ega eurodirektiiv. Incoterms 

ei ole seadus, liiatigi imperatiivne õigusallikas, mis rakendub automaatselt kogu 

seaduse jõuga. Sellegipoolest on Incoterms

®

 2010, samuti nagu selle eelkäija(d), 

rahvusvaheline õigusallikas, fakultatiivne norm, mis süstematiseeritud kujul koondab 

endas olulist osa rahvusvahelise kaubanduse tehingutavadest. Viimane asjaolu lubab 

Incoterms’i klassifitseerida ka tavanormina, mis veelgi tugevdab tema õigustloovat 

positsiooni.

Oluline on teada, et eksportööri-importööri lepingusuhtes rakendub Incoterms ise-

enesest, ilma selge viiteta, ainult selles ulatuses, kuivõrd peegeldab tavanormina 

kaubandustavasid. Selline rakendus on poolte jaoks ebakonkreetne. Seetõttu peavad 

ostja ja müüja Incoterms’i kasutamise müügilepingus selgelt ette nägema. Samas 

see, et lepingusse on kaasatud Incoterms’i tarneklausel ei laiene automaatselt kol-

mandatele isikutele.

Hoolimata Incoterms’i kasutamise vabatahtlikkusest, on selle praktiline kasutus 

rahvusvahelises kaubanduses väga levinud. Põhjused on lihtsad:

 

■

Incoterms on loodud tegelike kaubandustavade interpreteerimise teel;

 

■

pikaajalise arendustöö tulemusena on saadud loogilise ülesehitusega univer-

saalne kaubandusnorm;

 

■

Incoterms’i tarneklauslite kasutamine muudab eksport-importlepingute sõlmi-

mise tunduvalt lihtsamaks, samal ajal leping ise on oluliselt täiuslikum;

 

■

tarneklauslid on ratsionaalsed ja universaalsed – valides ühe 11-st (Incoterms 

2000-l 13-st) kolmetähelisest täheühendist (FCA, CPT, DAP, FOB jne), saab lühi-

mas vormis fikseerida pooltele sobivad tarnetingimused väga laiast tüüptingi-

muste valikust;

 

■

Rahvusvahelise Kaubanduskoja (ICC) tegevuse tulemusena on Incoterms oman-

danud ülemaailmse tuntuse.

Teatud osa Incoterms

®

 2010 tarneklauslite üksiksätteid on dispositiivsed, s.t pooltele 

on jäetud võimalus nende tingimuste osas lepingus teisiti kokku leppida. Järelikult 

võivad pooled, kes on võtnud Incoterms’i mingi tarneklausli antud lepingus kasu-

tusele, teha selle klausli dispositiivsete üksiksätete osas muudatusi, mis vastavad 

---

8

Tarneklauslid Incoterms. 

Kasutajajuhis

antud lepingu konkreetsetele tingimustele. Samas rõhutatakse Incoterms

®

 2010-s 

korduvalt, et taoliste muudatuste tegelik ulatus (eriti, kas muutub ka riski ülemineku, 

so tarne, koht) tuleb lepingus üheselt selgeks teha.

Olgu märgitud, et ÜRO 1980. aasta Viini konventsioon rahvusvahelistest kauba-

müügilepingutest (UN Convention on Contracts for the International Sale of Goods) 

ei nimeta kordagi “Incoterms’i“. Samal ajal on nende kahe olulise rahvusvaheliste 

müügitehingute õigusallika ühilduvus ja vastastikune sobivus ideaalne.

Arvestades Incoterms

®

 2010 rahvusvahelist iseloomu, on selle kasutamine igati 

neutraalne lahendus, kui poolte vahel peaks rahvusvahelise müügilepingu sõlmimisel 

tekkima vaidlus, millist õigusallikat kasutada.

1.2. Mida Incoterms reguleerib ja mida ei reguleeri?

Incoterms on müügilepingu instrument, mis reguleerib väga detailselt müügile-

pingu poolte kohustused kauba tarnimisel. Ent oluline on meeles pidada, et paljas 

Incoterms’i tarneklausli kasutamine ei anna veel täiuslikku müügilepingut.

Müügilepingus on poolte põhikohustused:

 

■

müüja kohustus tarnida lepingujärgne kaup ja

 

■

ostja kohustus tasuda kauba eest.

Ostja kohustust tasuda kauba eest käsitab Incoterms 2010 kõige üldisemal kujul 

– kauba eest tuleb tasuda, nii nagu müügilepingus on ette nähtud. Vastukaaluks 

käsitatakse detailselt kauba tarnimisega seotut, mis ongi peamine Incoterms’i regu-

leerimisala.

Incoterms’i tarneklauslitega reglementeeritakse:

 

■

kus, kuidas ja millal peab müüja oma tarnekohustuse täitma;

 

■

kus, kuidas ja millal toimub kauba kadumise või kahjustamise riski üleminek 

müüjalt ostjale;

 

■

kus ja millal toimub kaubaga seonduvate kulutuste üleminek müüjalt ostjale ehk 

teiste sõnadega, milliseid müüja kulutusi sisaldab müügilepingu hind;

 

■

millised on poolte kohustused ja kulutuste jaotus tolli- ja turvanõuete täitmisel;

 

■

kes sõlmib ja kelle kulul sõlmitakse veoleping;

 

■

kes sõlmib ning kelle kulul ja kelle kasuks sõlmitakse kauba kindlustusleping;

 

■

kes, millal ja milliseid teatisi peab teisele poolele andma;

 

■

kes kannab kauba inspekteerimise ja kontrolloperatsioonide kulud;

 

■

kuidas peab kaup olema pakitud ja markeeritud;

 

■

millised on poolte muud kohustused teineteisele tolli- ja turvaklaarimisel abi osu-

tamisel ja kes kannab vastavad kulutused.

---

9

Tarneklauslid Incoterms. 

Kasutajajuhis

Nagu loetletust näha, katab Incoterms’i reguleerimisvaldkond suurt osa müügile-

pingu tingimustest ja poolte kohustustest, kuid siiski mitte kõiki.

Samas Incoterms

®

 2010 (ka 2000) ei käsitle (reguleeri):

 

■

kauba hinna kujundamist;

 

■

omandiõiguse üleminekut;

 

■

valuuta- ja finantstingimusi, arvelduste korda;

 

■

lepingu rikkumist, sanktsioone ja poolte vastutust oma kohustuste mittetäitmise 

eest;

 

■

pretensioonide esitamise korda;

 

■

vaidluste lahendamist ja kohtualluvust;

 

■

rakenduvat õigust jm.

Seega ei piisa täiusliku müügilepingu koostamiseks ainult Incoterms’i kasutamisest. 

Kui viimati loetletud küsimused ei ole reguleeritud poolte vahel väljakujunenud 

tavadega, siis tuleb need müügilepingus üheselt ja selgelt sätestada või lahendada 

niisuguste lepingu üldtingimuste kaasamisega, mis loetletud tingimusi reguleerib. 

Väga otstarbekas oleks kasutada Rahvusvahelise Kaubanduskoja tüüpmüügilepin-

gut (The ICC Model International Sale Contract), mis, nähes ette Incoterms

®

 2010 

kasutamise, reguleerib ka ülejäänud müügilepingu tähtsaid aspekte.

Asjaolu, et Incoterms on müügilepingu instrument, ei tohi anda põhjust ekslikuks 

järelduseks, nagu ei puudutaks see teisi väliskaubandustehingu osalisi. Teatavasti 

on väliskaubandustehing mitme lepingu konglomeraat, kus peale müügilepingu 

on sõlmitud mitu omavahel seotud lepingut, nagu veo- või ekspedeerimisleping, 

kindlustusleping, arveldusleping, vahendusleping jt. Kõik loetletud lepingud peavad 

omavahel haakuma ning ei tohi olla vastuolus müügilepingus lepestatuga. Seega 

sõltuvad kaasnevad lepingud ka sellest, millise tarneklausli kasuks on pooled müü-

gilepingus kokku leppinud. 

Incoterms’i hea tundmine on vajalik kõigile väliskaubandusoperatsioonide osalis-

tele, võimaldades oluliselt tõsta nende professionaalsust läbirääkimistel, lepingute 

sõlmimisel ja täitmisel.

---