Kaitse kodu marts 2008. pdf

34 

KAITSE KODU! NR 2’ 2008

HARITUD SÕDUR

teid ja -koridore väga palju. Sellisel 

alal,  nagu  näiteks  Kesk-  ja  Põhja-

Eestis,  kus  on  palju  avaraid  põlde, 

kuid  puuduvad  domineerivad  kõr-

gendikud,  on  raske  prognoosida 

vastase peamisi liikumisteid. 

Sama kaitsetehnika sobib ka alade-

le, kus tihe mets või võsa vaheldub 

soiste  rabadega.  Üksuse  tegevus-

piirkond  on  hajutatud  ja  iseseisev 

tegevus  oluline,  sest  ülem  ei  haara 

kogu tegevusala ja tsentraalne juhti-

mine on väga raske. Ülesanne saab 

olla  vastast  häirida,  kurnata.  Täp-

suslaskurid  võiksid  ideaalis  tegut-

seda väikese grupina, lisaks erineva 

tuleulatusega täpsusrelvadele võiks 

grupi varustuses olla ka tankitõrje-

relv  ja  kuulipilduja  ning  võimalus 

tellida iseseisvalt kompanii tuletoe-

tusüksustelt miinipildujatuld.

Antavad ülesanded tuleks piiritleda 

sihtmärgipõhiselt (hävitada vastase 

snaipreid,  luurajaid  vms)  või  mis-

sioonipõhiselt  (katta  tuletoetusük-

suse  rühmitumist,  julgestada  läbi-

pääse jne). Kui eksisteerib luure- või 

tulejuhtimisvõimekus, võib täpsus-

laskureid  rakendada  ka  nimetatud 

funktsioonides. 

2. Paindlik kaitselahing

Kõige  primitiivsemalt  saab  rühmi-

tuda  kaitsesse  ühte 

kaitseliini 

moo-

dustades, 

millest 

vastasel  on  tule 

ja 

ründetegevuse 

kontsentreerimisel 

kerge  läbi  minna. 

Paindliku 

kaitse 

puhul  on  kaitse-

positsioonid  järgustatud  sügavuti, 

olemas  on  reserv  ja  tagavaralahin-

gupositsioonid.  Paindliku  kaitse 

puhul peab olema valmidus minna 

kaitselt üle vasturünnakule, seetõt-

tu  ei  pruugi  üksuste  paiknemine 

oluliselt  erineda  rünnakuformat-

sioonist. Kui ühele kaitseliinile üles 

ehitatud  kaitsepositsioonide  korral 

on kompanii vastutusala laius 1,5–3 

km,  siis  paindliku  kaitse  puhul  on 

kompanii vastutusala laiuseks põhi-

suunas 1–1,5 km, kõrvalsuunas 2–3 

km  või  enam.  Vastutusala  sügavus 

ei  ole  reeglina  suurem  3  kilomeet-

rist.  Sellel  distantsil  paikneksid  ka 

varupositsioonid.

K

ui kompaniiülem asub posit-

sioonide keskel ja hoiab enda 

läheduses kompanii täpsuslasku-

rit, ei suuda viimane näiteks 500-

meetrise tuleulatusega M-14-st 

katta kogu kaitsepositsioonigi.

ÜLDPRINTSIIPE TÄPSUSLASKURITE RAKENDAMISEL

Kasuta võimalusel igas lahinguliigis täpsuslaskureid tulejuhtimist abistava-

te andmete kogumisel ja rakenda alati nende luurealast võimekust. 

Täpsuslaskurite  positsioonid  peavad  maksimaalset  ära  kasutama  nende 

poolt  kasutatavate  relvade  tuleulatust  ja  vaatlusvahendite  eristusvõimet. 

Selleks peaks teadma et: 

M14 täpsuspüssil või vastaval 7,62x51 mm poolautomaadil on tuleula-

tus 500 m;

poltlukuga 7,62x51 mm täpsuspüssil 800 m;

TRG 42 või vastava 8,6x70 mm poltlukuga relval 1000 m;

PGM Hecatel või vastava 12,7x99 mm poltlukuga relval 1500 m.

Täpsuslaskuritele  antud  mobiilsed  ülesanded  peavad  olema  täidetavad 

varjatud liikumisteid kasutades. Positsioonipõhised ülesanded peavad või-

maldama laskepositsioonide rajamist kohtadesse, mis on varjatud vastase 

tule ja vaatluses eest. 

Täpsustuli  on  kordades  efektiivsem,  kui  see  on  kombineeritud  suuremat 

tuletihedust võimaldavate relvade tulega.

„

„

„

„

„

„

„

„

Paindliku  kaitse  ülesehitamine  al-

gab  alati  kaitsepositsioonide  ette 

(1–2 km) paigutatud julgestusüksu-

sest (näiteks kompanii puhul tugev-

datud jagu). Julgestusüksus kaitseb 

kompanii  põhijõudude  tegevust 

ja  alustab  lahingutegevust  vastase 

avangardiga.  Üksuse  poolt  peeta-

vat  lahingut  peaks  suutma  toetada 

miinipildujatulega.  Julgestusüksus 

on  kogu  kaitselahingu  vältel  kom-

paniiülema otsealluvuses. 

Täpsuslaskurite  gruppi  võiks  selles 

lahinguliigis  kasu-

tada 

analoogselt 

julgestusega 

ot-

sealluvuses  oleva 

üksusena.  Nende 

ülesandeks 

oleks 

näiteks 

kaitsela-

hingu  algusfaasis 

j u l g e s t u s ü k s u s e 

liikumise  ja  kompanii  kaitsesse 

rühmitumise  katmine  (ülesandeks 

hävitada  kõik  vastase  luuregru-

pid),  kaitselahingu  edasises  käigus 

võtmeisikute  ja  oluliste  relvasüs-

teemide  rivist  välja  viimine  ning 

vasturünnakutel üksuste liikumiste 

katmine. 

Et  täpsuslaskurite  tegevuse  juhti-

miseks ei tohiks nad olla väga kau-

gel  kompaniiülemast,  liiguvad  nad 

reeglina  koos  kompaniiülemaga. 

Põhijuhtimispunkti  asukoht  on 

võimalikult  lähedal  eesliinile,  kait-

seformatsiooni  keskel  ja  peasuuna 

läheduses.

3. Rünnak

Rünnaku üldiste põhimõtete üllatu-

se, tulekontsentratsiooni ja lihtsuse 

rakendamine  loovad  avaralt  või-

malusi  täpsuslaskurite  kasutami-

seks. Kergejalaväekompanii ründab 

reeglina  kõrgema  üksuse  koossei-

sus mitte laiemalt kui 500 m, kont-

sentreeritud läbimurdel kuni 300 m 

laiuselt. Kui täpsuslaskurid peaksid 

liikuma  koos  üksustega,  võiks  see 

toimuda  keskpositsioonidel,  mis 

võimaldavad neil katta tulega kogu 

üksuse  liikumist.  Täpsuslaskurite 

funktsioonideks võiks olla ka üksus-

te liikumise ja rühmitumise julges-

tamine  eest,  külgedelt  või  tagant. 

Julgestusüksuste koosseisus võiksid 

olla  ka  suurema  tulejõuga  relvad, 

sest  kui  näiteks  tuld  kontsentreeri-

des  kombineerida  kuulipildujatuld 

täpsuspüsside tulega, loob see vas-

tasele ettekujutuse tihedast ja samal 

ajal  tabavast  tulest,  mis  on  vägagi 

heidutav.  Ka  on  võimalik  kasutada 

täpsuslaskurite  relvade  tuleulatust, 

loomaks ettekujutust lähikontaktist 

vastasega. 

Rünnakutüüpidest 

on 

iseseis-

valt  tegutsevatele  täpsuslaskurite 

meeskondadele  sobivaimad  reid  ja 

varitsus.  Esimese  tüüpiliseks  koos-

tisosaks on varjatud liikumise kasu-

tamine  vastase  territooriumil  ole-

vatele objektidele lähenedes, teises 

rünnakuliigis  suudame  ära  kasuta-

da  täpset  tuld  kaugemalt,  kombi-

neerituna  agressiivse  ja  massiivse 

tulejõuga lähidistantsidelt. KK! 

---