Hermeneutika ja retseptiivne esteetika
Yüklə 184,11 Kb.
|
- Bu səhifədəki naviqasiya:
- RETSEPTIIVNE ESTEETIKA
- Michael Bentoni 10 lugemisparadoksi
- W.Iser
Maurice Merleau-Ponty Olulised tööd: ontoloogia valdkonnast - “Käitumise struktuur” 1941, “Pertseptsiooni fenomenoloogia” 1945; keelefilosoofia ja semantika valdkonnast – “Mitteöeldu keel ja vaikimise hääled” 1952, “Keele fenomenoloogiast”; ajaloofilosoofiast – “Humanism ja terror” 1947, “Dialektika seiklused” 1955; töödekogumik “Märgid”1960. Hermeneutika seisukohast marginaalne autor, kellel on huvitavad keele- ja kõneteooriad ning omapärane kunstikäsitlus. Kuulub pigem fenomenoloogide sekka, peetakse fenomenoloogilis-eksistentsialistliku suuna esindajaks. Seotud Husserliga. Tegeleb Husserli mõistetega intentsionaalsus, reduktsioon, käsitleb cogito-probleemi. Teda on mõjutanud Henri Bergsoni ajafilosoofia. Bergsonit on MP ka käsitlenud. MP pole Ricoeuri sõnul ei filoloog ega eksistentsialist, ta püüab ületada Husserli ja Heideggeri, vaatab maailma ja inimeste suhtetele teisiti. MP ise nimetab oma vaatenurka kahemõttelisuse filosoofiaks. Ta püüab ületada subjektiivse ja objektiivse polaarsust, tahaks leida vaadetesüsteemi, kus oleks tasandatud vastuolu materialismi ja idealismi, nähtuvuse ja olemuse, eseme ja selle kujutluse, ratsionaalse ja irratsionaalse vahel. Maailm asub subjekti ja objekti vahel. MP kohta on öeldud, et ta heidab kõrvale konstitueerimise teooria, mis teeb mõtte sõltuvaks teadvuse demiurgilisest tegevusest, väites, et cogito ei ole kunagi puhas. Pole võimalik kõnelda puhtast teadvusest. MP polemiseerib eelkõige Descartes`iga, aga ka Husserliga. Ta väidab: kui ma valdaksin puhast cogitot, poleks võimalik teadvuste paljusus. Ma pole kindel, et seal asuvad tuhatoos ja piip, kuid ma olen kindel, et ma mõtlen, et ma näen, et seal on tuhatoos ja piip. Minu tajus pole võimalik lahutada akti ja objekti. Näha saab ainult midagi, esemeta pole ka nägemist. Descartes`i jaoks oleks nagu kaheldav nähtava eksistents. See aeg, kui meie nägemine/mõtlemine on kahtluse alt väljas, ei saa vaidlustada tajuobjekti, vaidlustamata taju. Inimese ja objekti suhe on ka inimese ja inimese suhe. Maailm on mulle alati kindlalt ja tõepäraselt antud. Maailm eksisteerib, asjad saavad vormi ja mõtte alati minu silmis. Ruum on objektiivne, aga ma näen seda oma seisukohast. Maailm ei ammendu selles, et ta eksisteerib füüsiliselt iseeneses ja omaette. Maailmaidee ilma inimeseta on tühi idee. Maailm mõtestub inimtaju kaudu. Selles valguses mõtestab MP ümber ka Husserli fenomeni mõiste. MP tahaks mõtestada esmast kontakti maailmaga, mõttele eelnevat kontakti, interpretatsioonivaba hetke. MP toetub paljuski kognitiivsele psühholoogiale ja psühhoanalüüsile, samuti eksperimentaalsele psühholoogiale. Kirjeldab paljusid nägemise uurimise eksperimente. Tema mõisted ‘taju’, ‘kogemus’ seonduvad just maailma vahetu kogemisega. Keskne mõiste ‘keha’. Probleemid keha ja ruum, keha ruumilisus, keha ja ruumi taju, keha ja kõne, väljendus. Oma pertseptsiooniteooriat nimetab kehateooriaks. Tema filosoofia baasiks on kehaline olemine, eriline roll on nägemisel. Võrdleb inimkeha tunnimehega, kes seisab inimese sõnade ja tegude aluse juures. Keha on ankur, mis meid maailmas kinni hoiab. Keha on maailma tajumise võimalus, välise maailma taju subjekt. Keha on diferentseeritud terviklikkus. Meie tajud saavad terviklikkuse keha kaudu. Mitte silm ega hing ei näe, vaid keha kui avatud terviklikkus. Uurib ka liigutusi, žeste, nende sümboolseid tähendusi. “Esse est perceptio” (olemine on tajumine). Kontseptsioon töös “Taju fenomenoloogia”. Õpetus esmasest tajust. Esitus on poleemiline kahes suunas, vaidleb empirismi ja intellektualismiga. Tajuga seonduvad mõisted foon ja figuur. Taju iseloomustab eelkõige, et miski asub alati mingis kontekstis, mingil foonil, väljal. Absoluutselt ühtlane pind ei anna võimalust tajuks. Tajus on alati osaliseks mõte. Taju pole puht tundenähtus. Mis moodustab mõtte? Mälestus, kogemused varasemast tajust, assotsiatsioonid, tajus osaleb alati intellekt. Taju on alati osalt ka mõistuslik operatsioon, märkide seletamine. Üksik kogemus, minu maailmataju, konkreetse objekti taju peaks MP järgi olema filosoofia aluseks. Tsiteerib ka Cassirerit. Empirism lõikas taju lühemaks nii ülevalt kui alt, mulje jäeti ilma instinktiivsusest, afektiline jäeti ilma mõttest nagu ka ideaalsest tähendusest. MP lisab, et refleksiivse filosoofia jaoks mina lakkab olemast mina ja samastub transtsendentaalse subjektiga (nagu Husserli järgi reduktsiooni mõjul juhtub). Keha kaudu jõuab MP ruumi probleemide juurde. Maailma tajumine keha kaudu on ruumitaju põhiühik. Ruumitaju on ühtlasi ajataju. MP ruumitaju kirjelduses on ruum mõistetud tajueelse, interpreteerimata ruumina. Meie konstitueeriv mõistus suudab kujutleda kõiki ruumisuundi (ülal, all, laius, sügavus)m kuid ilma lähtepunktita “siin”, kehalise olemiseta ruumis ei saa me fikseerida suunda antud hetkel. Meile on harjumuspärane teatud detailide järjekord. Äratundmist raskendab, kui meie asukoht on tavapärasest erinev. Objekt on “olemine pilgu jaoks”, see, kuidas me teda näeme. Sügavus on kõige subjektiivsem ruumimõõde, enim tajust sõltuv, kõige eksistentsiaalsem mõõde subjekti ja ruumi vahel. Sügavustaju on silmades. Pilk on taju geenius, mis viitab mõtlevale subjektile. Liikumisega seoses tuleb sisse ajakategooria. Samuti minu nägemise ja objektiivse ruumi vahekord. Suhtelisus olenevalt sellest, mis on foon, mis objekt, toob ära ka Zenoni apooria. Aja ja mälu mõiste lubavad liikumist mõtestada. Ümber paiknenud objekt on ikka seesama, kui me teda mäletame. Aja vastuvõtt sarnaneb ruumitajuga. Minevik, olevik, tulevik, minu positsioon ajas. Minust kui tajuvast subjektist jääb aeg objektina lõpetamatuks ja avatuks. Et objekt saaks absoluutseks, peaks ta saama erinevate tajude lõpmatuseks, kuid et ta oleks tervik, peaks ta üheks eksistentsiks kokku saama. Üks nägemus läbi tuhandete pilkude. Maailm jääb avatuks ja määratlematuks tajude paljususes. Keha ruumilisus. Minu keha kontuur, piir, mida tavalised ruumilised suhted ei läbi. Keha on nagu kolmas liige tehetes fooni ja figuuridega. Ruumitaju, see on foon, figuur, minu keha. Keha ruumilisus realiseerub tegevuse kaudu. Liigutuse intentsionaalsus, keha kogemus annab meile arusaama, et mõte ei tule universaalsest konstitueerivast teadvusest. Keha on signifikatiivne tuum, mis ilmutab end kui üldine funktsioon, kuid samal ajal elab ja võib haigeks jääda. Mina olen minu keha. Samas ei saa keha tavapärase füüsikalise kehaga võrrelda, pigem tuleb keha võrrelda kunstiteosega, milles väljendust ei saa eristada väljendatavast. Kunstiteos kiirgab tähendust väljapoole, jäädes samal ajal oma ajalisele ja ruumilisele kohale, keha on elavate tähenduste keskpunkt. Kõnelemine. Keha ja väljendus. Mina olen kõnelev subjekt oma kehalises ja soolises olemises. Nimetamine ei järgne objektide äratundmisele, vaid ongi äratundmine. Kõnelemine pole mõtte fikseerimine mateeriasse, vaid mõtlemise protsess. Kõne ei ole mõtte märk, kui märk on fenomen, mis annab märku teisest fenomenist, siis kõne ei ole mõtte märk, kõne on mõtte välise eksistentsi vorm. Kuidas on keeles moodustunud seal olemasolevad tähendused? Kas tõesti on tegu konventsiooniga? Konventsioonid saavad tekkida, kui suhtlemine on juba alanud. Kui tahame keelt mõista, tuleb naasta konventsionaalsuse-eelse kommunikatsiooni juurde. Vaadates sõnade lõplikke tähendusi mööname, et nad on meelevaldsed. Kuid sõna emotsionaalne mõte ei ole meelevaldne. Ühe sõna täielik tähendus ei saa kunagi olla täielikult teises keeles edasi antud. Kui me ka räägime mitut keelt, on olemas keel, milles me elame, eriline suhe. Selles on niisugused tähenduskihistused, mida ei ole kirjas üheski sõnaraamatus. Keele olemuse mõistmiseks tuleb pöörduda kõneleva subjekti poole. Keelekäsitlus. Vastuolude tasandamine siingi. MP ei taha tunnistada Saussure`i vastandust keel ja kõne, sünkroonia ja diakroonia. Küsib, kas täielikult puhast keelt (kui suletud süsteemi) ongi olemas. Keele kõik elemendid on haaratud unikaalseid väljendusi teenima (sünkroonne tegevus). Keele diakroonilise lingvistika ja kõne sünkroonilise lingvistika vastandamise ületamise püüd. MP jaoks on keel dünaamiline süsteem (nagu ka Praha Lingvistilise Ringi jaoks). Keele minevik on vaadeldav nagu sünkroonsete kihistuste minevik. Igal ajahetkel kujutab keel endast süsteemi, millel on oma sisemine loogika. Keel ei arene globaalselt kui tervik, keeles on tsoonid, mis arenevad kiiremini, ja teised, mis on püsivamad. Miski on keeles alati rohkem, miski vähem korrastatud. Keel on liikumine, mis üldjoontes säilitab tasakaalu, kuid sisaldab alati mingeid muutusi. Keele arengu loogika on juhuslikkuse loogika. Samas on MP jaoks vaieldamatu Saussure`i väide, et keeles on ainult erinevused, keelemärk omab tähendust üksnes seoses kontekstiga. Mõisted eksisteerivad keeles tänu erinevustele märkide vahel. Märk on diakriitiline, vastandlik, negatiivne, st keel on kõneleva subjekti jaoks lahknevuste süsteem märkide ja tähenduste vahel. MP eristab mõisteid ‘öeldud sõna’ (kasutatud keel) ja ‘kõnelev sõna’. (Saussure’i jaoks langeksid need mõlemad kõne valdkonda.) ‘Öeldud sõna’ on minu kui kõneleva subjekti jaoks eksisteeriv keel. Kõnelev sõna on see keel, mis kasutamise käigus loob tähendusi. Öeldud sõna eeldab kõneleva sõna olemasolu. MP viib Saussure’i dihhotoomia üle kõnesfääri, sest universaalse keele idee on kahtluse all. Mil määral sõltub kõnelev subjekt keelest? Sõnad sõltuvad minust ainult tänu minu kõnelemise stiilile. Tegelikult on kõneleja keeltest distantseeritud. Meie kõne oleneb meie kehast, kõnelemine sarnaneb žestile. Mingi situatsioon ootab vastust, väljendumine on eesmärk. Keeleline kogemus on sekundaarne. Lingvistiline žest kujuneb emotsionaalse žesti pinnalt ja on sekundaarne tajukogemuse suhtes. Kõne säilitab žesti tähtsamad omadused: suunatus maailmale ja pööratus teise poole, minust väljapoole. Seega on keele võimalused antud inimese vaikiva maailma struktuuris. Kuna kõne on võrreldav žestiga, ei saa meie kõnes väljendatavad tähendused olla püsivad. Märgi tähendus pole püsiv ja väljendus pole kunagi ammendav. End sõnas väljendada tähendab end teadvustada. Samas on ta enesetunnetuse väljendus. MP’l on väljend tähendustav (tähendust andev) intentsioon. Intentsioon tähendust anda kuulub mu kehale. Sõnas materialiseerub tähendust andev intentsioon. Materialiseerumata on see tühjus, tahe, mõte, see mis otsib realiseerumise võimalust. See muundub kõneks ja kirjalikuks tekstiks, ta on minus olev vaikiv and või aare. Iga kõnelemine on rohkem kui võiks eeldada. Kõnelemise tagajärjed on alati eeldatavast suuremad. Kõne loob alati uusi tähendusi. Kõne on seega eriline käitumine, milles kehaline moment on väga tähtis. MP järgi on intentsioon minu väljapoole suunatus, käitumine Teise (looduse, aja, surma) palge ees. seostub minu jaoks alati minu vastusega situatsioonidele. Maailm on minu seisukohast. Intersubjektiivsus – minu olemine suhtlemises teiste seas. Taju võib olla kultuuri alus sel määral mil ta kuulub paljudele subjektidele. Kultuur tekib tajude põiminguna. Kultuurimaailm tekib hetkel, mil kujuneb süsteem mina-teine. Minu teadvuse ja keha ning Teise teadvuse ja keha vahel tekib sisemine seos, kui Teine pole enam maailma fragment vaid teine subjekt oma tajuga. Teise keha on esmane kultuuriobjekt. Kultuuris piirneb minu maailm Teiste maailmadega sestap pole kultuuri maailmas võimalik absoluutne vale, sest minu vaatepunkti piiravad Teiste vaatepunktid. (Postmodernistidele meeldib sellest tuletada, et kultuuri maailmas pole võimalik absoluutne tõde.)
MP püüab leida ühendavat seost vastandite vahel, mille kaudu filosoofia vastandused kaotaks oma absoluutsuse. Descombes on MP kohta öelnud, et MP loobub klassikalise filosoofia alternatiividest (keha vaim paratamatus jne), inimene pole puhas an sich, pole ese v materiaalne keha; aga ka mitte puhas für sich, teadvus v suveräänne vabadus. Sel pinnal pole MP ei see ega teine. Samal ajal antiteeside lahendus pole ka sünteesis, mis võtaks omaks mõlemad seisukohad, ega ka vastandusi loovate seisukohtade kõrvaleheitmises. Descombesi järgi on see, mida MP teeb, ajaline ja mittetäielik süntees. MP absolutiseerib seda, mis on suhteline (nt subjektiivset vaatenurka). Ühelt poolt pole MP jaoks ei subjekt ega maailm midagi lõpetatut ega täiuslikku, pigem ta absolutiseerib seda lõpetamatust. Minast v isiklikust subjektist jõuab välja anonüümse subjektini. Kuubil on kuus tahku, aga keegi ei näe neid kõiki üheaegselt. Kui ma ütlen ‘kuup’, nimetan ma enamat kui näen. Igas kogemus sisaldub implitsiitselt minevikukogemus või potentsiaalne tulevikukogemus. Ma eeldan, et kuubi teised küljed on nähtavad sealt, kus mind ei ole. Mu kogemus on järgmise taju poolt kahtluse alla seatav. Tänane tõde riskib saada ümber lükatud, kui ta muutub eilseks tõeks. Kui kuulus fenomenoloogiline kuup on mudel, mida ma kasutan, et keldrist veini tuua, soovin ma, et see, kes mulle selle plasku müüb, ei müüks mulle fenomenoloogilist plaskut minemalibisevate külgedega, ning õnneks ei kahane tee, mida mööda sõidan, nagu see perspektiivis paistab. (Ülle Pärli sõnad.) Hilisemates töödes lisab MP mõiste ‘flesh’ (ihu, NB mitte see ei vastandu hingele, vaid keha), mis toob meid tagasi inimliku ürgolemuse juurde, mis ühendab mind loodusega, ületab teadmise vastuolust minu ja looduse vahel. See on anonüümne, ihu on minu ja maailma ürgne ühtsus, mis eelneb dimensioonide multiplitseerumisele. See on mitte-eraldatus. Esemed omavad meid, mitte vastupidi. Keel omab meid. Olemine kõneleb meiega. Mitte meie ei kõnele, vaid tõde kõneleb kõne sügavusest. Mina ja teine oleme interkorporaalsuse organid. Ihu ei ole minu ega sinu, vaid maailma nähtamatu ihu, mis integreerib meid loodusesse.
Retseptiivse esteetika üks eelkäijaid - R. Ingarden jäi veel paljuski seotuks ideedega, mis pidasid võimalikuks teose “originaali” reaalset olemasolu. Teos kui “ainus tõeline esteetiline objekt, autori poolt kavandatud ja realiseeritud. “Olemus”, mis on teoses ja võib olla teosest enesest tuletatav. Ingarden ei pöördunud veel otsustavalt lugeja poole. Kuid võttis kasutusele mõiste ‘konkretiseerimine’, mis täiendatud ‘rekonstrueerimise’ mõistega, mis tähendab teose vastuvõttu. Konkretiseerimine on lugejapoolne tekstile mõtte andmine, “tühjade kohtade” ja ebamäärasuste” täitmine või täpsustamine oma ettekujutuste abil. Teos on Ingardeni järgi nagu karkass, mis lugeja poolt saab kuju või mida lugeja võib muuta või moonutada. Seda tervikut, mis lõpuks välja kujuneb kui lugemise resultaat, I. nimetabki konkretiseeringuks. Iga lugemine loob uue konkretiseeringu. I. vaatleb teose ja lugemise suhet kui originaali ja tõlke suhet. (Ka originaal muutub - originaali selles mõttes ei ole). 4 moodust teose moonutamiseks:
Polegi üliväga selge, mille poolest retseptiivne esteetika erineb hermeneutikast või interpretatsioonist. RE on üks võimalikke lähenemisviise ahelale autor-tekst-lugeja. Seostub 70ndate ja Saksamaa Constanzi ülikooliga, kus on oma tööd avaldanud ka Jauss ja Iser. Nii hermeneutika kui RE püüavad kirjeldada lugeja kontakti teksti ja teksti kaudu autoriga. Lugeja väärtustub, muutub aktiivseks osaliseks tähenduste loomisel, tekst eksisteerib sedavõrd kui ta loetud on. Lugemine on teksti ainus eluvõimalus. Jauss ja Iser esindavad kahte eri lähenemisviisi. Iser püüab kirjeldada lugemise (eriti esmalugemise) protsessi, kuidas tekst kujuneb tervikuks, kuidas lugeja teksti pidi liigub; teksti ja lugeja dialoog. Samade probleemidega tegeleb ka inglane Fish. Jauss tegeleb uudse vaatevälja kujundamisega kirjandusloole. Nimelt retseptsioonist lähtuv vaade. Kirjandusloost saab lugu sellest, kuidas teos on end realiseerinud. Lugemise ajalugu on tõeline kirjanduse ajalugu. Retseptsioon – vastuvõtt, tõlgendus, mõistmine. Valdavalt passiivne – lugemiskogemust ju alati ei kirjeldata, aga see on pikaajalise mõjuga. Kriitikas väljendub rets. teisiti – fikseeritud lugemiskogemus, mis võib ära võtta teose enese koha (mõni piirdub ainult metatekstidega). RE uurib ka teose elu teistes tekstides ja kirjandusteose fiktsionaalset olemust ning fiktiivse tegelikkuse vastuvõtu eripära. RE tegeleb ka juhtumitega, kus lugejaks on teine kultuur. Mark Allan Powell oma töös “What is Narrative Criticism?” (Minneapolis 1990) süstematiseerides teooriaid, mis tegelevad lugejapoolse teksti vastuvõtuga jagab need kolmeks grupiks: 1. Lugeja on tekstist ÜLE e. domineeriv teksti suhtes Dekonstruktsioon - J.Derrida Transactive criticism - Holland Ühisinterpretatsioon /Interpretive Communities - Fish Subjektiivsus. Holland kirjeldab lugemist psühhoanalüütilistest kontseptsioonidest lähtuvalt. Lugemine on determineeritud lugeja soove, ihalusi väljendavatest fantaasiatest. Rõhutatud personaalsus. Tekst ei oma universaalset tähendust. Fish - seos teatud aktsepteeritud strateegiaga. 2. Lugeja KOOS tekstiga. Varasem Fish Fenomenoloogiline kriitika - W.Iser Vaatleb lugemisprotsessi dialektilisena. Kui vastastikust toimet, kus tekst ja lugeja vastastikku mõjutavad ja dubleerivad teineteist. Interaktsioon s.t. vastastikune mõju. Lugemine kui protsess, mida iseloomustavad antitsipatsioon e. ettehaaramine, etteaimamine, mõtteline ennetamine; frustratsioon e. hingeline pingeseisund, mis tekib tegevuse sunnitud katkestamisel enne eesmärgi saavutamist; retrospektsioon e. tagasivaatamine; rekonstruktsioon . Kirjeldab esmalugeja reaktsiooni. 3. Lugeja teksti SEES Strukturalism Narratiivi kriitika. Strukturalism, mis eeldab kompetentset lugejat, kes mõistab teksti koodi.
W.Iser Iser on tihedalt seotud Ingardeni ja Mukařovski ideedega ja samas lähtub ka fenomenoloog E.Husserli intentsiooni ideedest. Oma töös “Teksti apellatiivne struktuur” lähtub Iser Ingardeni kunstiteksti määratlematuse kategooriast. Esteetiline kogemus formeerub just nimelt tänu tekstis olevatele “umbmäärastele” või nn. “tühjadele” kohtadele. Need on fraasi intentsionaalsete korrelaatide struktuuri rikkumised. Korrelaadid - suhtepaarikud, teineteisega vastastikuses seoses olevad, teineteist paratamatult eeldavad mõisted , sõnad, siinses kontekstis – fraasid. Need on erinevad takistused teksti ladusas kulgemises, montaaži -, kompositsioonivõtted, jutustaja kommentaarid, mis nagu “lahustaks” jutustatava loo perspektiivi, andes lugejale võimaluse iseseisvateks hinnanguteks, arvamusteks situatsiooni lahenemise kohta.
Iser arendab mõtet, et kunstitekst ei ole mitte tegelikkuse peegeldus, vaid võimaluseks tegelikkusesse tungida, kui reaktsioon sotsiaalse keskkonna erinevatele “defitsiitidele”. Esindab funktsionaalset lähenemist. Teksti ja lugeja lähedusest, kokkulangemisest või kontakti võimatusest / ühelt poolt teksti struktuur , teiselt- lugeja esteetilis-psühholoogilised lähtekohad. LUGEMINE - kui permanentne konflikt: lugeja identifitseerimisvajadus ja usk illusiooni - teksti “iroonia”, mis paneb kahtluse alla teksti enese struktuuriseosed. Lugeja “sissemässimine”. KONTEKST- Iser mõistab kontekstina seda, mis äratab lugejas ettekujutusi maailmast, inimsuhetest, nende tegutsemismotiividest tegutsemise motiive, teiste sõnadega: autori ettekujutused maailmast, mis kutsuvad lugejas esile emotsionaalse, intellektuaalse reaktsiooni. Iser seostab konteksti mõistet ‘repertuaari’ mõistega - ettekujutused, mis seotud teiste tekstidega, ajalooliste ja sotsiaalsete normidega, sotsiokultuurne kontekst, millest tekst on välja kasvanud e. kõik see, mille Praha strukturalistid nimetasid esteetiliseväline reaalsus. Oma teoses “The fictive and imaginary” vaatleb Iser teksti kui protsessi. Tekst kui lõpetamatu ja ettearvamatu, intertekstuaalses võtmes, tekib suhtes teiste tekstidega. Kirjanduslik väljamõeldis on väljamõeldis par excellence. Kirjanduslik väljamõeldis ei teeskle, et ta pole väljamõeldis. Kõigepealt heidab ta kõrvale vastanduse väljamõeldis/reaalsus kui ebaproduktiivse. Kui väita, et kirjandustekst on väljamõeldis ja vastandub reaalsusele, tuleb välja et kirjandus ei erinegi muust väljamõeldisest. Kirjanduse omadused: reaalne, fiktiivne, imaginaarne. see on triaad, millest tekib tekst. Fiktiivne on meediumi rollis, ta on eeldus imaginaarsuse tekkeks. Reaalne on see, mis on kirjandusteksti jaoks antu: sotsiaalsed süsteemid, ka teised tekstid neis sisalduvate maailmapiltidega. See varustab teksti referentvälja (väljadega). Reaalsus on kirj. teose jaoks diskursuste kompleks, mille kaudu autor annab oma maailmanägemuse. Fiktiivne on akt, sündmus, see mida nimetatakse intentsionaalseks aktiks. Imaginaarne on mõttekujutuslik, st virtuaalne. Võiks nimetada ka fantaasiaks, aga selle sõnaga seostuvad muud assotsiatsioonid. Et tekiks teos kui kujuteldav maailm, toimub mitu erinevat piiride ületamist e transgressiooni (geoloogiline termin). Kõigepealt reaalsus muutub märgiks; teksti ülekantuna muutub reaalsus enam mitte tema enda vaid autori, tema maailmanägemise märgiks. St reaalsused on sunnitud väljuma oma maailma piiridest. Teksti sattunu muutub määratust määra(tle)matuks. Siirdub kunstilisse väljamõeldisse, saab selle osaks. Samas autori kujutlusmaailm (enamasti hajuv ja piiritlematu) saab kirjanduslikus tekstis mingi kuju. Seega väljub kujutlus oma traditsioonilisest olekust ja muutub konkreetseks. See on autoripoolse eesmärgistatud akti tulemus. Reaalne saab määratlematuks ja omandab fantaasia jooned ja fantaasia muutub reaalseks. Reaalset iseloomustab determineeritus, fiktiivset määratlematus; nende kokkupuutel nende seisundid aga teatud mõttes vahetuvad. Tekstiväline reaalsus sulab kokku imaginaarsusega ja vastupidi. Teksti toime seisneb selles, et ta eksplitseerib reaalse, imaginaarse ja fiktiivse suhet. Toimub olemasoleva maailma transformatsioon fiktsiooniks ja mitteolev saab tunnetatavaks. Kui teksti vaadelda sel kombel, pole enam vaja otsida lähtepunkti reaalse ja fiktiivse opositsiooni kirjeldamiseks (sellesse diaadi on varasemad fiktiivsus-käsitlused sageli takerdunud). Iseri mõiste ‘Geschehen’, juhtumine – fiktsionaalne akt on transformatsiooni ala, kus kujutlus muutub juhitavaks, seega on fiktiivne akt intentsionaalne. Kolm momenti:
Kõik kolm seostuvad autori positsiooniga tekstis. See on miski, mis puudub olemasolevas maailmas, millele autor osutab. See on positsioon, mis saab täienduse ainult tekstis, samas saab see võimalikuks ainult seetõttu et tekst asetub olemasolevasse maailma. Autori maailmasuhtumist esitav tekst on nagu kiil olemasolevas maailmas. Kiil on nagu ümberkodeerimise protsess, mitte välismaailma mimeetiline kujutlus. Valik e. selektsioon – igas tekstis on paratamatult autori valik sotsiaalsetest, kirjanduslikest jne süsteemidest; see on referentsiväli, millele autor osutab. Samas on see valik ise samm üle piiri. Valik tähendab mingite elementide süsteemidest väljatõstmist, olemasolevate süsteemide lõhkumist (elemendid: normid, žanrikaanonid, veendumused). Teksti tulles muudavad nad oma struktuuri ja semantikat. Midagi juhtub ka süsteemiga, mida autor kasutab. See toob fookusse kogu süsteemi, mis loomuomaselt ei pruugigi olla vaatluse objektiks. Teksti referentsiväljaks saanud elemendid on põhjuseks, mis toob esile süsteemide lõhkumise. Väljavalitud elemendid muudavad valimata elemendid fooniks, tekstis olevat hinnatakse tekstist puuduva valguses. Valikul ei ole reegleid, samas toob just valik esile autori positsiooni maailma suhtes. Tekstis tekib eriline tekstireaalsus, see tekib empiiriliste elementide reaalsuse kaotamise arvelt. Teksti intentsionaalsus seisneb viisis, kuidas ta lammutab süsteeme, mille elemente ta kasutab. Teksti intentsionaalsus seostub valiku sündmusega ja on imaginaarsuse eelduseks. Kombinatsioon Figuuride ja fooni eristumine. Kombineerimine küünib sõna tasandilt suurte tekstiosade suhestamiseni. Süžee tekib kõikvõimalike piiriületuste kohal. Olemasolev joonistub välja puuduva taustal. Kombineerimine annab imaginaarsele maailmale konkreetse vormi, mis allub verbaliseerimisele. Enesepaljastus Tekstis on olemas signaalid, mis viitavad tema loodud-olekule. Nende märkide hulka kuulub žanr, määratletavus mingi kaanoniga. Iser väidab, et võtaks tükk aega neid märke üles lugeda, aga ei loetle ühtegi. Kunstitekst petab lugejat avalikult, ta on tekst, mis ütleb, et on väljamõeldis ning loob lugejale teistsuguse orientatsiooni võrreldes nende tekstidega, millelt lugeja eeldab tõele vastavust. Kunstitekst viitab maailmale, mida pole. Seda ei saa mingile kindlale denotaadile taandada. Denotatiivne funktsioon on allutatud figuratiivsele. Lugejas kutsub tekstis kujutatud maailm esile imaginaarse reaktsiooni. Mõte (mille saab lugeja) pole teksti sisse kirjutatud, vaid oleneb lugeja kogemusest. Iseri krestomaatilisemaid töid on “ Yüklə 184,11 Kb. Dostları ilə paylaş:
|