Hermeneutika ja retseptiivne esteetika

Vaimuteadustes eksplitseeritakse nähtuste ajaline, loodusteadustes ruumiline seos.

Elu on seotud kompleks. Faktid ei saa kirjeldava psühholoogia puhul olla täpselt määratletud, neid ei saa kontrollida. Seletav psühholoogia eraldab pertseptsiooni ja mälu. Dilthey järgi on need lahutamatud, kogemuses osalevad alati mõlemad. Inimene ühendab endas kolm aega – mineviku, oleviku ja tuleviku.

Dilthey esimesed tööd olid pühendatud Schleiermacherile (“Schleiermacheri elu”). D. historism pärines tema õpetajalt. Kirjeldab üksikasjalikult Schleiermacheri kui isiksuse kujunemise tingimusi. Rõhk ajaloolisel järjepidevusel, eesmärk: suure mõtleja mõistmine, mille kaudu esitab ka oma vaated. “Kirjutades teisest, kujundan ma välja oma süsteemi.” D. alustab alati kaugelt, filosoofiast rääkides antiigist. Põhjalik kirjeldus eelloost võib näidata retseptsioonilünki, seda, mis on veel ütlemata. D.-le, nagu sakslastele enamasti, on oluline enese asetamine mingisse süsteemi (Heidegger on erandlik).

Dilthey hermeneutika

D. nimetab hermeneutikaks mistahes kirjalikult fikseeritud eluväljenduse mõistmise oskusõpetust ( “Hermeneutika tekkimine”).

Milles seisneb kirjandusteksti mõistmine? Seda teemat käsitleb D. oma teoses “Hermeneutika tekkimine” “Die Entstehung der Hermeneutik”(1900), kus väidab, et kirjandustekst on märgiline, mõistmise lähtepunktiks on teksti märgiline struktuur (mitte tekstis sisalduv sõnum). Hermes oli teenäitaja, kivi, mis hunnikust välja ulatus, et võõras rändaja oskaks orienteeruda. Hermeneutika peab lugejat juhatama märgist märgini. Kirjanduslik hermeneutika – õpetus märkidest, mõistmine, märkide kaudu sõnumi mõistmine. Seega saame me kirjanduslikku hermeneutikat Diltheyle toetudes vaadelda kui semioloogiat s.t. õpetusena, mis lugejat kirjalikult fikseeritud märgiseostes juhib ja teel hoiab. Meie tähelepanu on suunatud meeltega tajutavatele märkidele, mis on meie suhtes välised, objektiviseeritud. Nad on meie jaoks meeleliselt tajutav võõras olemine, eluväljendus, mida me üritame mõista. Just see võõrapärasus on see, mis meid mõistapüüdmisele provotseerib, aga indiviidide kogemused ei tohi olla liialt erinevad, mingi ühisalus on mõistmiseks vajalik. Me näeme ühesuguseid värve (patoloogilised juhtumid välja arvatud); võõras kogemus ise saa kunagi olla nii võõras, et mõistmine ei oleks võimalik. Üldinimlik teeb võimalikuks ka kaugete aegade ja kultuuride mõistmise. Mõistmine ei saa kunagi olla täielik ja teise kogemuse kaudu mõistame alati ka iseennast. Hermeneutiline kogemus on transformatsioon.

Meie tegutsemine algab teise isiku mõistmisest. Suures osas on inimlik õnn tegelikult võõrastele hingeelamustele kaasatundmises. Nach-Fühlen. Kogu filoloogiline ja ajalooline teadus on rajatud eeldusele, et on võimalik seda üksiku indiviidi kaasmõistmist (Nachverständnis) objektiviseerida (Erkennen, zur Objektivität erheben). See eeldus lubab kaasaegsel inimesel kogu minevikku kaasaegsena tunnetada, minevikukultuurist osa saada. Üksik üldiseks.

Tõlgendamise aluseks on mõistmine, mis omakorda tuleneb võimest sisse elada antud märgilisse struktuuri, mis teiseneb “võõraste hingeseisundite läbielamiseks, kaasatundmiseks.”

Tabelis kajastub mõistmise kujunemine kommunikatsiooniprotsessiks läbi faaside. Iseenesest objektiviseerimisprotsess ongi hermeneutilise kommunikatsiooni eesmärk.

Oluline D. mõte sellest, et tegemist on nimelt, näiteks luule puhul, Nach-Gefühl`iga, mis erineb tunnetest, mis seondub vahetu kokkupuutega maailmaga.

Dilthey kõver, mõistmise protsessi hierarhia.

Zur Objektivität erheben

Objektiivseks muutma
Nachverständnis

Järele- või kaasmõistmine

Nach-Fühlen (Nach-Gefühl)

Järeletundmine, läbielamine, emotsioon

Kogu ajalooline ja filoloogiline teadmus rajaneb veendumusel, et niisugune järelemõistmine on võimalik.

Objektiviseerumine – võõras kogemus saab minu kogemuseks ja ühtlasi ka üldiseks kogemuseks (D. eristas vahetut kogemust ja läbi kirjandusteksti saadud kogemust). (Lev Võgotskil oli D.-ga väga sarnaseid ideid, tema järgi on esteetiline emotsioon alati saadetud intellektuaalsest naudingust ja alati veidi pidurdunud, erinevalt vahetust kogemusest).

Dilthey rõhutab kunsti rolli hermeneutika kujunemisel. Elufilosoofiast lähtuv hermeneutika läheneb kunstiloomingule vabalt, ilma kindla mõisteaparatuurita. Mõistmine ei ole kunagi vaba hinnangulisusest, mis sõltub hindaja subjektiivseist ja objektiivseist (ajastust tulenevaist) eelistusist. Vt ka D. ajalookäsitlust.

Püüab selgitada, mida nimetatakse eri ajastute filosoofiaks. Mis on filosoofia põhiküsimus eri aegadel. Ekskurss ajalukku induktiivsel meetodil. Paneb ka oma elufilosoofia sellesse konteksti. Eri filosoofilised süsteemid avavad erinevaid probleeme. D arutleb filosoofia funktsioonide ja toimeseoste üle ja siirdub filosoofia ja religiooni seoste, luule ja religiooni toimeseoste, nende maailmavaatelise struktuuri iseärasuste poole. On kolm maailmavaate tüüpi: materialism-positivism, objektiivne idealism, kuhu ta liigitab ka iseenda, ja vabaduse idealism. Heidegger väärtustas väga Dilthey elufilosoofia ajaloolist aspekti.

Kokkuvõtteks: hermeneutiline mõistmine on protsess, märgilise struktuuri tähenduse avamine, mis kulgeb kaasaelamiselt kaasamõistmise kaudu teksti sõnumi komplekssele tunnetusele.
Martin Heidegger (1886-1976), pöördepunkt hermeneutikas. Ontoloogilise hermeneutika rajaja.

“Olemine ja aeg” (“Sein und Zeit”) 1927; “Kunstiteose allikas” (“Der Ursprung des Kunstwerkes”) 1955

Heidegger on väga oluliselt mõjutanud hermeneutilist mõtet. XIX sajandi hermeneutika oli olnud eelkõige kirjaliku, fikseeritud kõne mõistmise ja tõlgendamisega seotud. Samas nt Dilthey historism, õpetus inimese ajaloolisest olemusest on olnud Heideggeri enese tunnistust mööda talle üheks lähtekohaks. Heidegger radikaliseerib seda Dilthey seisukohta, esitades küsimuse olemise enese mõtte kohta. Ühtlasi tähistab selline küsimine pööret ontoloogilise hermeneutika poole. Mõistmine ei seostu enam pelgalt tekstidega, vaid inimolemusega, on inimolemuse lahutamatu osa. Olemise küsimus. “On meil täna vastus küsimusele mida tähendab sõna ‘Seiend’ (olemist teostav). Ei ole. Seega võib uuesti püstitada küsimuse Olemise mõttest. Kas jutumärkides või ilma.” Dilthey küsis elu järele läbi teksti, läbi vaimse olemise fikseerimise tekstis. Heideggeri esitatav põhiküsimus käib inimese olemise ja olemise mõtte kohta. Hermeneutika ei ole Heideggeri jaoks tõlgendusõpetus, metoodika; hermeneutika annab olemasolevale võimaluse enese jaoks mõistvaks saada. Iga olemasolemine (Seiend) peab olema hermeneutika teemaks Ontoloogiline küsimus fenomenoloogilise kallakuga.

Oma töös “Olemine ja aeg” (1927) kõneleb Heidegger, et Olemise mõiste on filosoofia ajaloos olnud alati üks hämaramaid. Heideggeri filosoofilise mõtte eripära ei seisnegi selles, et ta küsib olemise mõtte järele, seda on tehtud filosoofia algusaegadest peale, vaid selles, kuidas ta küsimuse asetab - kui Olemasoleva –‘Dasein’ olemise viisist. See ei ole metafüüsiline küsimine. Juba 1923. aasta loengus “Ontoloogia. Faktilisuse hermeneutika” – mitte kirjalikult fikseeritud tekstid, vaid ‘Dasein’ uurimisteemaks. Niisiis: hermeneutika ja Faktizität.

Heideggeri mõisteid:

In-der-Welt-Sein – maailmas olemine. Olemine ongi aeg. Meid ümbritsev omab meie jaoks tähendust. H. G. Gadamer kirjutab, et M. Heidegger seadis mõistmise lähtepunktiks ajalisuse mõiste. Heidegger püüdis interpreteerida olemist, tõde ja ajalugu olemisest lähtudes. Meie igapäevane elu on määratletud tema ajalisest olemusest. Me elame in Jetzt, oleme aga oma tegude kaudu seotud ka tulevikuga ja oma olevikus oleme me möödunud otsuste kaudu minevikuga seotud ja seeläbi oma võimalustes piiratud. Niisiis lähtub Heidegger oma “Ajas ja olemises” tavalise Olemise omadustest, mitte lõpmatust igavesti olevast olemisest. Olemine selle ajalisuses, mille põhistruktuur on In-der-Welt-Sein.

DadesSeins ja Dasein – faktiline eksistents, olemasolev, kusjuures ‘olemas’ on seesütlev sõnast ‘olem’, olemasolemine milles või kus olemisena. Inimene on aga olemise selline punkt, mis ainsana võib püstitada küsimuse olemise mõttest

das Da – olem

Sein des Da – olema olemine

Da – seal, siin (venelased tõlgivad Dasein ‘здесьбытие’, tõlkija viitab Humboldtile. Kohamäärus on seotud minu kui siinolemisega; здесьбытие on siinolemine, mis on väljapoole suunatud. Tekivad paralleelid deiksisega.) Heidegger püüab vältida arutlemist olemisest üldse.

das Sein – olemine

sein – olema

Sõna ‘olemine’ osutub tühjaks sõnaks, mis on võrreldav eimiskiga. Tavapäraste verbidega võrreldes on ta tühi. Verb ‘on’ (ist) esineb erinevates lausetes väga erinevates funktsioonides. ‘Olema’ on maksev on-i infinitiivina, ‘olemine’ seondub asjade ja inimestega, inimese olemusega.

Besorgen – asjade hooldamine

Fürsorge – inimeste eest hoolitsemine

Heidegger oli Husserli õpilane, kuid fenomenoloogia on tema jaoks vaid üks uurimisviis. Ta ei järgi ka Husserli fenomenoloogilise reduktsiooni meetodit. Hermeneutiline fenomenoloogia on faktilise elu kirjeldus ja ei ole mitte Husserli teadvuseanalüüs. Teiseks: ajaloolisus peab ületama fenomenoloogia “ajalootuse” (Geschichtslosigkeit). Heideggeri jaoks ei ole maailm ja Mina vastandatud sel moel, et Mina peab alles silla maailma ehitama. Asjad, mis meid ümbritsevad, on praktilises suhtes ja omavad oma tähendust. Oleme olevaga juba lähedased. See annab meile muuseas võimaluse ka teadusliku tunnetusega tegeleda. “Sellega pööras Heidegger teistpidiseks tookord valitsenud tunnetusteoreetilise käsitluse, mille kohaselt tunnetus kujutas endast igasuguse maailmatundmise vundamenti.” (A. Tool). Olemine on asjadega tegelemine (hool) ja inimestega. koos-olemine (Mit-sein) Husserl üritab tunnetusõpetuse kaudu ehitada silda inimese ja maailma vahele, Heideggeri jaoks inimese ja tunnetatava vahel ei ole kuristikku. Meie endi olemasolu on mõistetav teiste kaudu.

Heideggeril on kolm eksistentsiaali (olemise struktuurid):

1. Leidumus (Bestimmung) – seondub meeleoluga, tundemaailmaga, mille kaudu olemine on maailmale avatud, viis, kuidas olemine Da ist ehk olemas on.

2. Mõistmine – see pole tunnetusviis või meetod, vaid olemasolemise määratleja, lahutamatu omadus. Mõistmises on võimalused nii või teisiti olla. Mõlemad eeldavad in der Welt Sein`i, avatust. Mõistmisel on visandiiseloom (Entwurfcharakter). Et hakkama saada väljakutsetega, mida elu inimestele esitab, teostab meie mõistmine üha visandeid, mis piiritlevad meie endi võimalikkusi ja koos meie olemisvõimelisust. selline mõistmine määratleb end hoole (Sorge) kaudu, mis on viis, kuidas inimlikule olemasolule tema olemine tema asjaks saab. S. t. - hool on olemasolemise põhistruktuuriks.

3. Kõne – seostub Mitsein`i ja kuulamisega. (artikkel “Olemasolemine ja kõne”). Kuulamine on olemasolemine kui teiste jaoks koosolemise avatus. Kõnelema – väljenduma (spricht aus). Sich aus sprechen – ennast välja kõnelema. Väljaöeldu on olemise väljasolemine, mis puudutab sees-olemise kogu avatust. Olemasolemine kuulab, kuna ta mõistab. Kuulama (gehören) on koosolemisse kuuluma. Kuulav olemine (hörig). Kuuluv (zugehörig). Heli kuuldes me ei kuule helivõnkeid, vaid kriuksuvat vankrit või mootorratast, mitte müra, vaid midagi muud. Me kuuleme maailma. Maailma on juures. Maailma pole aistingute juures, vaid olemas-olemine maailmas-olemisena viibib ikka juures. Ka kõnes kuuleme midagi muud kui kõla. Kuuleme seda, millest räägitakse, jagatut. Vastukõne kui vastus tuleneb koosolemises jagatust. Heidegger kõneleb küsimuse primaarsusest vastuse suhtes (küsimus maailma kohta).

Vaikimine: vaikida saab see, kes kõneleb, vaikimine on mitte-kõnelemine. Et suuta vaikida, peab olemas-olemisel olema midagi ütelda, peab olema iseenese päristine ja rikas olemas-olemine kasutada. Vaikimisele vastandub tühikõne. Palju-rääkimine (Bereden) ei too mõistmiseni, ohtrasõnaline rääkimine katab kinni, mitte ei ava. Vaikimisest pärineb ehtne kuulata-võimine. Inimene näitab end olevana, mis kõneleb. Viitab kreeka mõistetele: logos – kõne kaudu mõistmise fenomen. Kõne mõiste ei ole subjekt-objektiline, maailm ja mina ehk inimene olemas-olemises on tervik.

Tõlgitsus ei ole väline operatsioon, vaid samuti eksistentsiaalne akt. Tõlgitsus on Heiddeggeri käsitluses mõistmise väljakujundamine, sest mõistmise visandamine omab päristist võimalikkust end välja kujundada. Tõlgitsus põhineb eksistentsiaalselt mõistmisel ja mõistmine ei teki mitte tõlgitsuse kaudu. Tõlgitsus pole mitte mõistetu teatavaksvõtmine, vaid mõistmises visandatud võimalikkuste väljatöötamine. Tõlgitsuses ei saa mõistmine millekski teiseks, vaid iseendaks. Heidegger rõhutab, et mõistmine on põhimõtteliselt eelarvamuslikku laadi. Kui Urteil on otsustus, arvamus, siis Vorurteil on eelarvamus; see, mis meil on olemas enne, kui tõlgendama asume. Heidegger liigendab eelarvamust: eelomamine (Vorhabe),

eelvaade (Vorsicht) – lõigustab eelomamisse võetu määratletud tõlgitsetavuseks, eelhaare (Vorgriff), millel põhineb mõisteline haaramine, “millele olev tema olemisviisi kohaselt vastu paneb.”

Heideggeri jaoks ei ole eelarvamused midagi, mida ületama peaks, neist ei ole võimalik vabaneda, nendega tuleb arvestada, neid nägema õppida, neist teadlikuks saada. Et tekst saaks meile esitada oma faktilise tõe, peame oskama arvestada oma eelarvamusi. Oma eelarvamuse tunnistamine võimaldab olla avatud teisele.

Kunstiteose olemas-olemist (ontoloogiat) käsitleb “Der Ursprung des Kunstwerkes” 30ndatest. Trükitud alles 50ndatel Gadameri järelsõnaga. Tekst jaguneb 1. Ese ja teos (taies); 2. Teos ja tõde; 3. Tõde ja kunst. Kust kõik alguse sai ja misläbi on ese see, mis ta on ja nagu ta on. Eristuvad mõisted das Ding (‘ese’) ja die Sache (‘asi’). ‘Ese’ seostub kultuurikogemusega, ‘asi’ on ürgne ja kultuurieelne. Das Wesen (olemine, olemus, olend), wesen (olema). Traditsiooniliselt seostatakse teost kunstnikuga, aga kuidas kunstnik sai kunstnikuks? Oma tööde kaudu. Ring on suletud. Kunstnik on loodud teose allikas, teos on kunstniku allikas. Jõuame küsimuseni kunsti olemusest. Mis on kunst, saame teada teose olemuse kaudu ja teost mõistame kunsti kaudu. Kunsti olemus ei selgine ka siis, kui kasutame lähtepunktiks mingit abstraktset mõistet; sellised seletused on enesepettused, ring ringis. Et mõista, mis teost seestpoolt juhib, pöördume teose enese poole ja uurime, mis ja kuidas ta on (millisena ta on). Heidegger vaatleb van Goghi maali “Talupoja kingad”. Kingad on asi, toode; igal teosel on esemelisus, kirikut iseloomustab kivilisus, luuletust kõlalisus. Ehitus on kivis, maal on värvis (on = on olemas). Samas on kunstiteos alati midagi muud (Etwas anderes). Kunstiteos on alati sümbol, allegooria. Mis on ese? Kõik see, mis ei ole eimiski. Kuidas eset määratleda? Oma tunnuste kandja (tunnused on kaas- või koosolevad iga esemega); substants ja predikaat. Substants on subjekt ja predikaat kõneleb eseme kohta; me teame esemest selle kaudu. On loomulik, et inimene kannab esemele üle selle, kuidas ta eset hoomab. Eseme ja minu vahele jäävad kategooriad. Ese on miski, mida me aistime, tunnetuste ühtsus. Määratlus on taas ebapiisav, asjad on meile lähemal meie aistingutest. Ese on mateeria, mis omab vormi, ainese ja vormi kooslus (esteetika põhiline mõistepaar). Aga selle läbi pole võimalik eristada asja kunstiteosest. Toode – see, millele inimene on sihipäraselt vormi andnud. Kunstiteos sarnaneb tootele. Kokkuvõttes – ese on tunnuste kogum, tunnetuse ühtsus, vormitud mateeria. Kunsti nii ei seleta. King kui toode teenib meid kui jalats. Materjal ja vorm sõltuvad funktsioonist. Dienlichkeit – eseme tehtus on selles, kuidas ta meid teenib. Aga kas me tajume eseme tehtust selles, kuidas ta meid teenib? Talunaine kannab neid kingi põllul, tööga hõivatuna ei pööragi ta neile tähelepanu. Van Goghi pildil näeme lääpas, mudaseid kingi. Kingade kaudu saame aimu kandja raskest tööst jne. Teose tehtus ja kingade tehtus on erinevad. Teoses toimub tõe avamine, kingade kaudu pildil saame aimu palju enamast kui need kingad. Arusaamad eseme kohta ei anna vastust teose esemelisuse üle. Esemeline alus ei kuulu teosele, teos on midagi enamat. Teose mõistmisel ei peaks liikuma mitte esemelt teosele, vaid teoselt esemele. Kunstiteose tõde on esemelisuses; esemelisus ja kunstilisus ei ole lahutatavad.

Teose iseolemine. Loodud teosel on oma elu. Insichselbststehen (enese sees ise seisma). Teost võime mõista sõltumatult teose loojast, geeniusest, ja teisalt ka vaataja retseptsiooni subjektiivsusest. Teos on ise olev, oma maailma konstitueeriv. Ta saab loojast sõltumatuks, hakkab elama oma elu, läheb üle oma puhtasse ja sõltumatusse iseolemisse. Kunstnik jääb teosega võrreldes tundmatuks ja vähemnähtavaks. Mida enam elab teos igavikus, seda vähem mäletab ta kunstnikku. Teos on hävitav selle suhtes, kes võimaldab tal esile tulla.

Mis juhtub kunstiteosega, kui ta tõsta välja sellest kohast, kuhu ta loodud on? Enamasti puutumegi kokku kontekstist (ka oma ajast) välja rebitud teostega. See pole enam see olemine, tegelikult kuulub teos sellesse sfääri, mille ta ise loob, ja on sellest lahutamatu. Teoseks-olemine on maailma-loov (Aufstellung, maailma püstitav). Teosest rääkides vastandab Heidegger mõisted Welt (maailm) ja Erde (maa). (Vastandus pärineb Hölderlini luulest.) Teos asub maailma ja maa pingeväljas. Maailm on inimest lähtuv, tema eksistentsiga seotud mõiste. Seostub avatusega. Teos seostub maailmaga, mille ta loob, milles avab tõde. Maa on sellega võrreldes miski, mis enesesse suleb, peidab, varjab. Teos on tõde avav; mida parem teos, seda sügavamalt. Sügavus peidab endas midagi, mille juurde on vaja jõuda. Teos on samaaegselt nii ilmutuslik kui ka peitev, midagi endas varjav. Teos on kui vaidlus Welt’i ja Erde vahel. Heideggeril on Welt üsna universaalne, aga vahetult ja tugevalt subjektiga seotud; maailma mõistmine on ka minu enese mõistmine. (Diltheyl maailm, inimene, ühiskond, ajalugu, kultuur, mitte kosmos. Schopenhaueril on maailm tahe ja kujutlus (Vorstellung); Nietzschel maailm võimutahe). Maailmapilt seostub subjekti ja maailma suhtega; Heidegger üritab subjekti ja maailma vastandust ületada.

Hans Georg Gadamer (1900- )

Heideggeri õpilane. Mis H-l oli lühidalt ja täpselt, on Gadameril pikalt ja segaselt. Teos “Tõde ja meetod. Ajaloolise hermeneutika alused”; “Ilu aktuaalsus” (“Aktualität des Schönes”) käsitleb retseptiivset esteetikat. “Mis on kirjandus?” (Was ist Literatur?” 1981)

Gadameri meetod on ajalooline hermeneutika, mille ta esitab läbi eelneva traditsiooni analüüsi. Olulised on ajalooline ja sotsiaalne aspekt. Esitab oma õpetuse läbi eelkäijate kriitika; Scheiermacheri romantilise hermeneutika ja Dilthey ajaloolise ja psühholoogilise hermeneutika kriitika, lähtub Heideggerist. Arendab edasi tema ideid. Põhiteos koosneb kolmes osast: I “Tõe probleem seoses kunstitunnetusega”; II “Tõe küsimuse laiendamine mõistmisele vaimuteaduses”; III “Hermeneutika ontoloogiline pööre keelest lähtuvalt”. Arutleb vaimuteaduste (Geistwissenschaft) mõiste üle. Paradoks: mõiste pärineb inglise traditsioonist, kõigepealt olidki vaimuteadustes esil need jooned, mida Dilthey omistas loodusteadustele ja üritas neid vältida. Gadameri sõnade järgi jäi ka Dilthey ise mõjustatuks empiirilisest loogikast, kuigi väljendas romantilist idealistlikku vaadet. D. püüdis luua vaimuteadust, võttes eeskujuks loodusteaduse meetodi. Püüdis ületada loodusteaduste lähenemist vaimule ja kultuurile, mis G väitel ei õnnestunud. Gadamer alustab oma põhiteost isiku ja sootsiumi suhteid käsitlevate põhimõistete analüüsist.

Haridus. Üksiku tõus üleüldise poole. Tsiteerib Hegelit: “Inimene ei ole looduse poolt see, mis ta peaks olema”. Samas on haridus enese tundmine teisiti olemises, võõraste keelte, vaadete, süsteemide tundmaõppimises.

Terve mõistus (sensus communis). Mõiste leidis käsitlemist itaallase Vico töös “Meie ajastu teaduse mõttest”1725. Sokratese poolt esile toodud püüdlus mõistuspärasusele (prudentia) ja ilukõnele (eloquentio) ei ole Vico arust kaotanud tähendust ka tema kaasaegses teaduses. Terve mõistus on miski, mis tekitab ühisust teiste sootsiumi liikmetega. Ta on grupi, rahva, inimkonna ühine tõe ja õiguse tunnetus. G. jälgib selle traditsiooni kulgu ning allajäämist tänapäevasele teaduslikule mõtlemisele.

Otsustusvõime. Valgustusajal oli tunnetus madalamate, mitte kõrgemate omaduste seas, seotud üksikutega, tunnetega. Kantil reflekteeriv otsustusvõime.

Maitse. Esialgselt just moraalne, mitte esteetiline. Gadamer arutleb pikalt, mis on maitse. Maitse on tunnetusliku iseloomuga, ei ole privaatne, vaid ühiskondlik fenomen. Hea maitse on oma hinnangutes alati veendunud, samas intuitiivne ja seletamatu. Gadamer arutleb ka moe üle. Mood opereerib oma äranägemise järgi asjadega, mis võivad olla nii- või naasugused. Mood on ühiskondlik sõltuvus, mida on võimatu vältida – Kant: parem on olla moodne loll kui olla moe vastu. Mood türanniseerib. Hea maitse annab moe tarbijale vabaduse, võimaluse eristuda.

Esteetiline elamus (Erleben). Kõik see kinnitab üksiku paratamatut seost sootsiumiga. Kunstikogemus.

Gadameri kunstikäsitluse võti on kogemus. (raamatust “Kogemus ja mõiste, hermeneutilise kogemuse olemus”), Kogemuse kohta saab küsida, mida ta endast kujutab ja milline on tema tõde. Esimene lähtemõiste on mäng. Gadamer viitab sarnasustele kunsti ja mängu vahel, uurib, millal mäng muutub kunstiks. Mängust kõneldes lähtub Schillerist ja Kantist, eesmärgiks on vabastada mängu mõiste subjektiivsusest, mis sellel mõistel on Kantil ja Schilleril. Oluline pole niivõrd kunstniku kui mängija subjektiivsus, vaid kunstiteose olemus ja seega kunstiteose olemus, eriline olemasolemise viis. Mängu olemasolemise kaudu võib mõista kunstiteose olemasolemist. Mängu subjektiks on mäng ise. Mängul on selles mõttes mediaalne iseloom. Mäng haarab mängija endasse, dikteerib reeglid, on ülimuslik mängija suhtes. Igasugune mäng eeldab teist, teise olemasolu. Mäng kui koos mängimine ja millegi mängimine. Kas mäng on tõsine või mittetõsine? Olles mängu haaratud, kaotame mingis mõttes kontakti tõsiduse maailmaga. Midagi sarnast toimub kunstikogemuses.

Lotman oma “Kunstiteksti struktuuris”, ptk-s “Kunstiteksti mitmeplaanilisus” räägib mängulisest käitumisest selle seisukohast, kes on mängu haaratud. Mäng on modelleeriv tegevus, loob oma mängulise reaalsuse. Mäng eeldab üheaegselt praktilise ja tingliku tegevuse esinemist. Me võtame mängu tõsiselt, usume tema tõsiselt võetavusse, ja peame samal ajal meeles mängusituatsiooni tinglikkust. Ka Lotman võrdleb kunsti mänguga. Nii kunstiteose loomine kui vastuvõtt eeldavad erilist käitumist, millel on ühisjooni mängulisega. Kunstiteost vastu võttes elame läbi tundeid, mida tekitaks analoogne situatsioon praktilises elus. Emotsioon ei vii käitumiseni, toimub praktilise ja tingliku süntees. Iga kunstiline mudel on alati seotud erinevat tüüpi käitumisega. Lotman on Schillerile lähemal kui Gadamerile.

Millal muutub mäng kunstiks? Läbi struktuuriks muutumise ehk kunstiteos omandab ergoni iseloomu. Traagilise näide, tragöödia läbielamine vaataja poolt. Mäng mõjub vaatajale, samas on distants olemas. Et teos vaatajale mõjuks, peab olema traagilise üleküllus. Teos peab olema seotud mingi üldise tõega, mille kaudu vaataja saab teosega kontakti.

Kujutav kunst (Bild) asub märgi ja sümboli vahel. Ta viitab millelegi, mis ta ei ole. Viitab kujutatule tänu iseenese sisule, iseenese kaudu. Kujutatu ei redutseeru viitavas funktsioonis, vaid osaleb läbi iseenese olemise. Ta pole märk ega sümbol.

Kirjandus ei esita end nagu pilt või etendus; lugemine on alati puhtalt sisemine protsess ja kõne. Alati teose taasloomine. Selles mõttes on lugemine sarnane pildi vaatamisega. Pilt elustub vaadates, tekst lugedes. Kunstikogemuse alus on püsiv. Polemiseerib Schleiermacheriga hermeneutika probleemiasetuste üle. Sch. seostab mõistmise liialt tugevasti autori kavatsuse mõista püüdmisega. Aga see pole nii oluline, teost tuleb vaadelda tema enese maailmas. Sch. tahtis teost kaitsta valestimõistmise eest, kuid Gadameri jaoks pole valestimõistmist olemas. Mõistmine on pidev ajalooline protsess. Gadameri järgi pole võimalik luua teost teistkordselt sama tähendusega. Taasloodud teos ei ole sama mis algloodud. Hegel: ajaloolise vaimu olemus ei ole mineviku taaselustamises, vaid selle seoses kaasajaga. Diltheyd kritiseeris selle eest, et ta püüdis mõista ajaloolist maailma kui dešifreerimisele kuuluvat teksti. See ei ole Gadameri jaoks ajalooline kogemus. Ajaloolist kogemust käsitleb teos “Tõde ja meetod”. Lähtub Heideggerist, inimese ajalisest olemusest. Arendab ulatuslikult edasi Heideggeri ideid eelarvamuste ning mõistmise eelstruktuuride kohta. Nende tunnistamise vajadusest, avatusest. Ajalisest distantsist ja seoses sellega ka hermeneutilisest ringist kui traditsiooni ja tõlgenduse dialektikast. Teksti ettearvamine ei ole subjektiivne, vaid tuleneb seosest, mis meid seob pärituga.

RING ei ole metodoloogiline vaid kirjeldab mõistmise ontoloogilist struktuurset momenti. Peatükk “Mõistmise ringist”; alustab Schleiermacherist, jõuab Heideggerini; rõhutab, et just Heideggeri õpetuse kaudu omandab hermeneutiline ring uue tähenduse. Polemiseerib “enese ümber asutamisega autorisse”. Oluline ei ole interpreteerija ümberpaigutamine, vaid rakendus (Anwendung). Rakendada tuleb just oma eelarvamusi, olles teadlik sellest, mis mind autorist lahutab. (Ptk. “Mõistmise ringist” on eksamiküsimus). Mingit teksti lugedes oleme enda ja teise piiril (kehtib ka aja kohta). Ajaloolise teksti mõistmises osaleb alati ka meie olevikukogemus.

Horisont. Vaatering, hõlmab kõike ühest punktist nähtavat. Horisont on see, mida nähakse punktist telgedega mina-siin-praegu (deiksis). “Iga lõplik olevik omab oma piire. Me määratleme situatsiooni mõiste just selle kaudu, et ta kujutab (esitab) üht seisukohta, mis piirab nägemise võimalikkusi.” Histooriline mõistmine seostub ajaloolise horisondi mõistega. Kui meie histooriline teadvus asetab end ümber ajaloolisse horisonti, kerkib sisemusest esile uus ja kõikemahutav. Teksti mõistmiseks pole oluline mitte niivõrd autori biograafia jne, tuleb lahus hoida autori kavatsus ja teksti tähendus. Schleiermacheriga polemiseerides veel: mõistmine pole taasloomine, vaid alati loomine, mitte rekonstrueerimine, vaid konstrueerimine. Sch. järgi on tekstil olemas üks ja õige interpretatsioon, Gadameri järgi ei saa seda olemas olla. Iga ajastu, iga kogemuslik taust loob oma erinevad interpretatsioonid.

Gadamer keelest:

On kirjutanud kirja tähtsusest kultuuris. Päritu jõuab meieni kirja kaudu. Ka keel on päritu. Keelest arutledes räägib peamiselt kõnelusest, mille taustaks on teineteisemõistmine. Keel on hermeneutilise mõistmise keskkond. Tõlge on alati katse mõista võõrast. Tõlkes on alati ebaadekvaatsust. Tõlge valgustab teose üle (Überhellung e ülevalgustamine). Tõlge on kompromiss nagu iga mõistmine; hermeneutiline kõnelus millestki. Keelest kõneldes kasutab Humboldti mõisteid. Sprachansicht – keeleline nägemine; Weltansicht – maailmanägemine. Vaatleb keelt kui maailmanägemist. Keel on erinevate rahvaste eripära peegel. Humboldt pööras tähelepanu keele vormile. Hermeneutiline kogemus ei saa sisu ja vormi eristada, sest sisu jõuab meieni vormi kaudu. Võõraga suheldes on alati kohal ka enese maailmamõistmine ja keelekogemus. Inimese maailmas olemisel on keeleline iseloom. Keele tõeline olemus on selles, et temas väljendub maailm (Welt, viimasele vastandub Umwelt, see, mida omavad kõik elusolendid maailmas). Algselt oli Umwelt sotsiaalne mõiste, hiljem laienes kõigele elavale. Erinevalt teistest elusolenditest inimesed omavad maailma, sellal kui muu elav on Eingelassen, maailma heidetud või lastud. Muud olendid sõltuvad Umwelt’ist. Inimene on vaba ja see vabadus seostub maailma keelelise struktureeritusega. Gadamer viitab Nietzschest lähtuvalt inimese positsioonile maailmas; omada keelt tähendab omada maailma. Samas pole inimene keele käes vangis, keele mudeleist sõltuv. Gadamer rõhutab inimese vabadust keele suhtes, vabadust nimede suhtes, mida asjadele anda, jne. Logose abil üksteise mõistmine avab maailma olemuse. Me asetseme keeles ja seetõttu pole meil võimalik keelelist kogemust väljaspool kirjeldada. Kõnelemise kogemus on universaalne ja laieneb kunstile (Roman Ingarden`il on sarnased mõisted; kasutab mõistet konkretiseerimine, mis seostub teksti vastuvõtuga. See on teksti mõtestamine lugeja poolt, mõtteliste lünkade täitmine, ebaselguste lahendamine jne. Iga lugeja loob oma konkretiseeringu teosest, iga uus lugemine loob uue konkretiseeringu.)