Suur prantsue revolutsioon 1789 – 1799

X

BONAPARETE’I EGIPTUSE SÕJAKÄIK JA 18. BRÜMÄÄRI RIIGIPÖÖRE
Nüüd otsustas Talleyrand Inglismaa nõrgestamiseks läbi lõigata brittide kaubandustee Indiasse. Selleks tuli saata Bonaparte Egiptusesse ja sealt Süüriasse. Mais 1798 asuski noor väejuht Vahemerd ületama. Peale 35 000 sõduri võttis ta kaasa ka suurel hulgal teadlasi, kunstnikke ja kirjanikke. Enne igat lahingut kõrbes oli ta esimene lause: “Teadlased ja eeslid, keskele!” (Eesleid oli vaja moona transpordiks, teadlasi tulevikuks. Egüptoloogia aluspanija ongi Napoleon.)

Halbadest uudistest Prantsusmaal luges Napoleon inglise ajalehest. Inglise peaminister William Pitt noorem oli kokku pannud uue Prantsusmaa-vastase koalitsiooni, kuhu kuulusid Venemaa, Austria, Napoli kuningriik, Türgi ja Hispaania. Vene keiser Paul I saatis oma parima väepealiku Suvorovi üle Alpide Napoleoni poolt rajatud Põhja-Itaalia vabariike austerlastele tagasi vallutama. Inglismaa valmistus uueks dessandiks Bretagne’i rannikule. Kodumaal pääses aga valimistel parlamenti hulgaliselt jakobiine. Seega oli oht mitte üksnes paremalt (kuningriiklastelt), vaid ka vasakult (jakobiinidelt). Kas saamatu ja korrumpeerunud Direktoorium saab nii suure ohuga hakkama?

22. augustil 1799, jätnud armee kindral Kléberi hoolde, asus Bonaparte koos saatjaskonnaga laevale. 16. oktoobril oli ta Pariisis. Peale armastatud abikaasa ootasid teda siin ka kaks venda – Joseph ja Lucien, kes esindasid parlamendi alamkojas (500 Nõukogus) Korsikat.


Välisminister Talleyrand Politseiminister Fouché

Rõõmustavateks uudisteks olid, et järjekordsete direktorite väljavahetamise käigus oli Direktooriumi liikmeks saanud kunagine parlamentaarse revolutsiooni algataja Sieyès, ning politseiministriks oli Fouché ja sõjaministriks kindral Bernadotte³⁹, kes oli Itaalia sõjakäigul Bonaparte’i alluvuses.

Ka Sieyès mõistis, et Prantsuse Vabariigil on lõpp, kui riiki ei asu juhtima kindla käega tarmukas mees. Bonaparte polnud ainus, keda Sieyès täitevvõimu eesotsas näha oleks soovinud. Ta oleks ehk valinud hoopis kindral Joubert’i, kuid too hukkus äsja lahinguväljal Itaalias. Nüüd jäi Sieyèsil valida kindralitest kas Bernadotte, Moreau või Bonaparte. Riigi pööramiseks on julgusest vähe, on vaja hulljulgust. Lõpuks jäi revolutsiooni algataja valik peatuma Bonaparte’il.

Mehed viis kokku Napoléoni vend Lucien. Stsenaarium oli järgmine: Lucien kuulutab parlamendi mõlemas kojas, et salapolitsei andmeil on Pariisis algamas rojalistlik mäss, mistõttu oleks mõistlikum 18. brümääril (9.novembril) Pariisis istungit mitte pidada, vaid teha seda linnast väljas paiknevas Saint-Cloud’ [sä(n) ´kluu] lossis. Loomulikult eeldati, et politseiminister Fouché tuleb riigipöörajate poolele üle, mis ka juhtus. Sõjaminister Bernadotte’ilt sooviti vaid neutraalsust.

Oli vaid üks takistus – Napoleon oli harjunud rääkima sõduritega, ta polnud eales kõnet pidanud auditooriumi ees. Ja juhtuski nii, et kui ta Vanemate Nõokogus oma kõne maha pidas, ei olnud jutt Vabariiki varitsevast ohust ja vajadusest ajutiselt võim temale üle anda usutav. Kuid olukorra päästis Napoléoni õemees Murat, kelle käsu peale hakkasid akende taga kostma trummipõrin ja püssipaugud. Saadikud panid jooksu, kes uksest, kes aknast. Nüüd aga kamandas Bonaparte ise: “Püüdke saadikud kinni ja tooge nad tagasi!” Seesuguseid käske oli väepealik harjunud õigel toonil andma. Nüüd läks juba nagu lepase reega. Saadikud olid saalis tagasi (kas nüüd piisaval hulgal?) ja hääletasid täitevvõimu üleandmise poolt kolmele konsulile. Kolme konsuli nimed olid Bonaparte’ile, Sieyès ja Ducos. Prantsusmaa ajaloos algab uus etapp – NAPOLEONI AJASTU. Uue sajandi alguseni oli jäänud vaid 51 päeva.


18. brümääri riigipööre Saint-Cloud’s Esimene konsul N. Bonaparte Rev-i algataja ja lõpetaja Sieyès

10 aastat kestnud SPR oli lõpuks läbi saanud. Selle algatas preester Sieyès ja selle lõpetas kodanik Sieyès. Oli ta rahul või pettunud? Selle lühiülevaate koostaja julgeb arvata, et Sieyès võis, vaatamata nii paljude võitluskaaslaste hukule, üldtulemusega ikkagi rahul olla, sest tagasipöördumist endisesse aega ei saanud enam kõne allagi tulla. UUS AEG sai pöördumatu alguse. Isegi kui peale Waterloo lahingut 1815. a. algas Euroopas suur reaktsioon, jäid peamised SPR-i saavutused reaktsiooni korraldajaile sedavõrd jalgu, et suuremalt jaolt tuli riigikorraldus ja omand (eriti maaomand) Prantsusmaal muutumatuks jätta. Ja ega ka mujal Euroopas päris endist viisi valitseda enam saanud. Kust see eestlaste rahvuslik ärkamine ja hiljem ka omariikluse idee ikka mujalt alguse said?

MÕTLE VÕI UURI JÄRELE!
1. Miks oli Barrasil vaja Napoléon Egiptusesse saata?

2. Napoléon lahkus Egiptusest omavoliliselt. Kuidas koheldakse vägede ülemjuhataja seesugust käitumist tavaolukorras?

3. Milleks oli Siyèsil vaja korraldada riigipööre?

4. Mis saanuks Sièyesist ja Napoléonist juhul, kui riigipööre oleks ebaõnnestunud?

5. Mis oleks saanud Prantsusmaast, kui Napoléon poleks Siyèsi plaaniga nõustunud?

6. Riigipöördepäeval ilmnes, et Napoléonil on üks suur puudus. Milline?

7. Napoléon on uue aja üks kuulsamaid riigitegelasi. Miks temast nii palju räägitakse?

8. Milline lahing tähendas aga Napoléoni ajastu lõppu?

9. Kas liitlastel õnnestus SPRev-i saavutused peale Waterlood täielikult tühistada?

10. Kas ka sina pead prantslaste revolutsiooni aastail 1789-1799 suureks? Põhjenda.

1 Kaelakee afäär – 1784. a. valmistasid kaks Pariisi juveliiri 1 600 000 livrit maksva kaelakee, mille sarnast polevat peale Kleopatra keegi veel kandnud. Seda pakuti ostuks kõigis Euroopa õukondades. Katariina II keeldus sõnadega: “Ma olen Jumalast kutsutud oma rahvast valitsema, mitte paljaks varastama.” Ka Louis XVI ei pidanud võimalikuks nii kallist kinki abikaasale teha. Asjast huvitus üks Prantsusmaa rikkamaid mehi – kardinal de Rohan, kes lootis säärase kingitusega Marie-Antoinette’ile saada endale peaministri kohta. Ta pantis oma vara, tegi laene ja ostis kee ära. Kuidas aga läheneda kuningannale? Juhuslikult sattus ta seltskonnas kuulma üht noort ja ilusat daami rääkimas oma sõprussidemetest kuningannaga. Daam tituleeris end krahvinna de La Motte’iks ja väitis end olevat Marie-Antoinette’i lähedane sõbratar. Talle auahne kardinal kaelakee usaldaski. Daam aga tõttas koos abikaasaga Londonisse, kus nad hakkasid noaga briljante keest välja koukima, et neid maha müüa. Briljantide müümisel nad vahele jäidki. Võhikutena küsisid nad juveliiridelt vääriskivide eest uskumatult madalat hinda. Mõlemad sulid toimetati Pariisi, kus nad kelmuses süüdi mõisteti. Kuid kõmulehed mustasid Marie-Antoinette’i väites – kus suitsu seal tuld. Kuninga ja kuninganna ilmumine kohtusse tõestamaks, et nad proua de La Motte’ ei tunne, oli väärsamm, mida poleks ühegi hinna eest tohtinud teha. Seda kasutasid kõmulehed kuningakoja laimamiseks. (Kaelakee afääri ei tohi segi ajada kaelakee looga Al. Dumas’ vanema raamatust “Kolm musketäri”!)

2 Necker [ne´keer], Jacques (1732 – 1804) – oma ajastu tuntuim pankur; oli Louis XVI teenistusel kahel korral (esimesel korral loobus kohast vabatahtlikult); kuningas keeldus talle finantsministri tiitlit andmast päritolu tõttu (ikkagi kolmas seisus); tema ametlik tiitel sellel ametikohal oli directeur général des Finances; tema suurimaks teeneks oli Generaalstaatide kokkukutsumine ja kolmandale seisusele suurema mandaatide arvu tagamine; kuningas tagandas ta ametist 11. juulil 1789, mis ajendaski Bastille’ vangla vallutamise; see omakorda tähistas parlamentaarse revolutsiooni üleminekut rahvarevolutsiooniks; peale tagandamist pöördus tagasi kodumaale Šveitsi; kuulujutt tema arreteerimisest ja vangistamisest võis olla ka provokatsioon; Philippe d’Orléans’i seotust selle provokatsiooniga ei ole suudetud tõestada.

3 Generaalstaadid – pr. k. les États Généraux [lezetaa žene´roo] – kolme seisuse (aadel + vaimulikud + muu rahvas) esindajate kogu, mida prantsuse kuningad kriisiaegadel kokku kutsusid; paraku on meie ajalooõpikutes kasutusel kohmakas laensõna; selle parem vaste olnuks ehk Seisuskogu (seisuskoda); ainsaks õigustuseks on ehk see, et sarnane seisuskoda käis koos ka Madalmaades (Staaten Generaal), kust see termin meie keelde on ka üle võetud.

4 Sieyès [sje´jess], Emmanuel Joseph (1748 – 1836) – hüüdnimega abbé Sieyès; kolmanda seisuse esindaja Generaalstaatides; Suure rev-i algataja ja lõpetaja; tema ettepanekul kuulutaski kolmas seisus end Rahvuskoguks, millest sai peagi Asutav Kogu; Inimõiguste deklaratsiooni ja esimese konstitutsiooni üks autoreid; targa poliitikuna vältis kõiki poliitilisi klubisid; mängis otsustavat rolli 18. brümääri riigipöörde korraldamisel ja võimu kättemängimisel Napoléon Bonanaprte’ile; küsimusele, mida ta tegi Terrori ajal, vastas: “Püüdsin ellu jääda. (J’ai vécu.)

5 Mirabeau [mira´boo], Honoré Riqueti, krahv (1749-1791) – kolmanda seisuse esindaja Generaalstaatides (tema vend esindas aadlit); revolutsiooni esimese etapi ideoloogilisi juhte; Inimõiguste deklaratsiooni ja esimese konstitutsiooni üks autoreid; veendunud konstitutsioonile monarhia pooldaja, taotles kuningale vetoõigust; tema äkilise surma järel nõustuski kuningas põgenema; oli esimene, kes maeti Panthéoni; kui tuli ilmseks, et ta oli kirjavahetuses kuningaga, kirst eemaldati Panthéonist; targemaid poliitikuid Suure rev-i päevilt; pidas konstitutsiooni valmimist revolutsiooni lõpuks.

6 la paume [poom] – peopesa, le jeu de paume – teatav pallimäng, tennise eelkäia

7 Pallimängu vande teksti autor oli Barnave [bar´naav], Antoine Pierre Joseph Marie (1761-1793) – kolmanda seisuse esindaja Generaalstaatides; peale kuninga ebaõnnestunud põgenemiskatset saatis parlament ta koos Pétioniga Varennes’i kuningat Pariisi tagasi toimetama; heldis kuninga pereliikmete kannatustest sedavõrd (ta veetis nendega neli päeva ühes tõllas), et loobus senistest poliitilistest veendumustest; liitus konstitutsioonile monarhia pooldajatega; giljotineeriti Terrori ajal

8 Bailly [bai´ji], Jean Sylvain (1736-1793) – kolmanda seisuse vanim ja lugupeetavaim esindaja Generaalstaatides; ajastu tuntuim astronoom, Teaduste Akadeemia liige; mängis otsustavat rolli Rahvuskogu ja Asutava Kogu loomisel; esimene Pariisi meer (linnapea); peale kuninga põgenemiskatset aset leidnud sündmusi tagandas end linnapea kohalt; tõmbus tagasi poliitikast, kuid arreteeriti ja giljotineeriti Terrori ajal; kui keegi tapalava kõrval seisjatest talle hüüdis: “Sa ju värised, Bailly!”, vastas auväärne teadlane rahulikult. “Jah, mu sõber, kuid külmast.”

9 David [da´viid], Jacques Louis (1748-1825) – geniaalne kunstnik, kõrg- ja neoklassitsismi suurim esindaja, ampiirstiili aluspanija; sidus end arusaamatutel põhjustel poliitikaga, lasi end valida Konventi, kus hääletas kuninga surmamise poolt; hiljem oli Napoléoni õukonnakunstnik; peale Napoleoni langust elas surmani Belgias

10 La Fayette [la fai´jett], Marie Joseph Paul Yves Roch Gilbert Mottier, marquis de (1757-1834) – osales Ameerika Iseseisvussõjas, USA rahvuskangelane (tema monument on Valge Maja taga), Generaalstaatides esindas aadlit; liitus vabatahtlikult Rahvuskoguga; Rahvuskaardi rajaja; trikoloori autor; konstitutsioonile monarhia pooldaja; Föjaanide Klubi asutaja; peale Louis XVI põgenemiskatset andis käsu tulistada kuninga tagandamist nõudvate demonstrantide pihta; tagandas end seejärel Rahvuskaardi juhi kohalt; kandideeris peale Bailly tagasiastumist meeri kohale, kuid jäi alla Pétionile; alanud sõjas Austriaga andis end vabatahtlikult vaenlasele vangi; vabastati Napoléoni nõudel; kõrges eas osales 1830.a. Juulirevolutsioonis

11 Philippe d’Orléans [fi´lipp dor´lea(n)], Louis Philippe Joseph (1747-1793), nn. Philippe-Égalité – Louis XIV noorema venna Orléans’i hertsogi otsene järeltulija; esindas Generaalstaatides aadlit; liitus vabatahtlikult Rahvuskoguga; Konvendi saadikuna toetas pigem žirondiine (tema poeg oli kindral Dumouriez’ adjutant); kõigile üllatuseks hääletas Konvendis oma nõbu Louis XVI surmamise poolt, kuigi žirondiinid hääletasid vastu; peale kindral Dumouriez üleminekut austerlaste poole (koos adjutandiga) ta arreteeriti ja giljotineeriti; tema seotust Camille Desmoulins’iga Bastille’ vangla vallutamise eel ei ole suudetud tõestada (Camille Desmoulins kutsus rahvast Bastille’d vallutama Palais-Royali sisehoovis paiknevas vabaõhukohvikus; hoone kuulus Orléans’ide perekonnale; tol saatuslikul ööl olevat majaperemehe aknad olnud pärani avatud)

12 Desmoulins [demu´lä(n)], Camille [ka´mij] (1760-1794) – ajakirjanik (hariduselt jurist); peale Neckeri tagandamist kutsus rahvast vabastama Bastille’ vanglast “despotismi ohvreid”; kokardi idee algataja (trikoloori idee kuulub La Fayette’ile). Robespierre’i koolivend ja sõber Collège Louis-le-Grand’is, kust ka veendumus Terrori ajal, et teda miski ei ohusta; sõbrunes Dantoniga jagades viimase poliitilisi vaateid; teda peeti kõige meeldivamaks jakobiiniks, poliitikuks, kellele võim ei löönud pähe; väike kokutamine ei lubanud tal saada suureks kõnemeheks, see-eest olid tema mõtted selged ja sisutihedad; tema boheemlaslik elustiil ja julge sõnavalik viisid marru Saint-Justi, keda ta pidevalt pilkas; see saigi talle saatuslikuks; giljotineeriti 5. aprillil 1794

13 Mounier [mun´jee], Jean Joseph (1758-1806) – kolmanda seisuse esindaja Generaalstaatides; abt Sieyèsi tuliseim toetaja Rahvuskogu sünni juures; tema suust tuligi üleskutse jääda kokku seni, kui kuningriik on saanud konstitutsiooni; Inimõiguste deklaratsiooni ja esimese konstitutsiooni üks autoreid; Asutava Kogu esimene eesistuja (meie mõistes spiiker); näitas üles erilist mehisust ning väljapeetust naiste delegatsiooni vastuvõtmisel 6. oktoobril 1789 Versailles’s, hoides sellega ära suuremad rahutused; aasta hiljem pidas õigemaks end tagandada ja suundus elama Šveitsi.

14 Marat [ma´raa], Jean Paul (1743-1793) – Jakobiinide Klubi kõige äärmuslikuma tiiva liige, ajalehe L’Ami du Peuple väljaandja, kus viljeles ohtralt poliitilist šantaaži (laimu); organiseeris naiste käigu Versailles’sse 5. oktoobril 1789 (see, et rongkäigus oli palju naisteks ümberriietatud mehi on kindlasti tema teene); 2. septembri 1792 tapatalgute peamisi õhutajaid; suurim žirondiinide vastane; langes atentaadi ohvriks 31. mail 1793. (Noor Charlotte Corday torkas talle noa rindu, kui ta oli vannis); jakobiinid korraldasid talle uhked matused; tema kirst paigutati Panthéoni, kust termidoorlased selle hiljem välja tõstsid; kindlasti läinuks ta ajalukku suure mõrtsukana, kui Chralotte Corday tegu poleks võimaldanud jakobiinidel teda “märtri” oreooliga ehtida; sama tegu võimaldas ka J. L. Davidil geniaalse maaliga Mõrvatud Marat (originaal Brüsselis) teda heroiseerida

15 Talleyrand [talej´ra(n)]-Périgord [peri´goor], Charles Maurice de (1754-1838) – Autuni piiskop, esindas Generaalstaatides vaimulikke; Asutavas Kogus pani ette “anda rahva käsutusse” kirikute ja kloostrite varad ning lahutada kirik riigist; füüsilise puudega (ta lonkas), kuid targa ja kavala poliitikuna sai ta Direktooriumi ajal välisministriks; osales 18. brümeeri riigipöördes; jäi välisministriks ka Napoléoni ajal; jäi selleks ka peale Napoleoni tagandamist 1815.a.; tema hiilgavaimaks diplomaatiliseks saavutuseks peetakse Viini kongressil Prantsusmaa huvide eest seismist; kaasaegse diplomaatia rajaja

16 Põgenemist korraldas kuningannasse meeletult armunud Rootsist pärit aristokraat Hans Axel de (von) Fersen [fer´sen], (1755-1810); ta osales Ameerika Iseseisvussõjas prantslaste alluvuses; sõja lõppemisel esindas Rootsit Louis XVI õukonnas; tema armusuhet Marie-Antoinette’iga varjab saladuseloor; korraldas Louis XVI perekonna põgenemise, mis olekski ehk õnnestunud, kui ta poleks kuninga palvel poolel teel kutsari rollist loobunud; naasnud Rootsi, oli väga populaarne kuni 1807. a.; tapeti märatseva rahvahulga poolt Rootsi troonipärija matustel 1810. a. (teda süüdistati ekslikult troonipärija mürgitamises); tema esivanematel oli mõis Eestis

17 Drouet [dru´ee], Jean Baptiste [ba´tist] (1763 – 1824) – postijaama ülem Varennes’i lähedal (Sainte-Menehould); 21. juuni 1791 sai temast päevapealt rahvuskangelane, sest tal tekkis kahtlus ega tõllaaknast välja vaatav tüse mees pole mitte kuningas; kui tõld teele asus, kihutas ta ratsa tõllast ette ja jõudnud Varennes’i, korraldas siin tõllas sõitvate isikute tuvastamise; Konvent määras talle 30 000 franki valvsuse eest, millest ta keeldus; valiti lähenevatel valimistel Konventi, kus liitus montanjaaridega; saadeti Konvendi esindajana Põhjaarmee juurde, kus langes vaenlaste kätte vangi; termidoorliku riigipöörde järel vahetas Tallien ta Louis XVI tütre vastu välja

18 Pétion de Villeneuve [pet´jo(n) dö vill´nõõv], Jérôme (1756-1794) – Chartres’ist pärit advokaat, kolmanda seisuse esindaja Generaalstaatides; Pariisi teine linnapea, Konvendi esimene eesistuja: saadeti koos Barnave’iga kuninga perekonda Varennes’st tagasi toimetama; meeldiva välimusega ja valitud kõnepruugiga poliitikuna jäi ta passiivseks 2. septembri tapatalgute ajal, kuigi linnapeana saanuks pööbli märatsemist takistada; põgenes Pariisist peale žirondiinliku valitsuse langust; püüdis korraldada žirondiinide ülestõusu provintsis; selle ebaõnnestumise järel sooritas enesetapu; tema keha leiti huntidest puretuna Bordeaux lähedalt metsast; NB! Pétion ei ole eesnimi, vaid tema pika perekonnanime esimene sõna. Lühendatult on ta perekonnanimi Pétion, mitte Villeneuve

19 Danton [da(n)´to(n)] Georges Jacques (1759 – 1794) – advokaat; 1790.a. asutas Kordeljääride Klubi; samal aastal valiti Pariisi linnavalitsusse (Pariisi Kommuun); nov. 1791 linnavalitsuse prokurör; 9. aug. 1792 viis läbi linnavalitsuse erakorralise koosoleku; varahommikul andis käsu alustada Tuilereis’ palee vallutamist; selle eest pälvis justiitsministri portfelli žirondiinide valitsuses; 2. sept. tapatalgutele vaatas läbi sõrmede, kuigi saanuks neid justiitsministrina peatada; Konvendis istus koos montanjaaridega (justiitsministrina oodati tema liitumist žirondiinidega); peale kindral Dumouriez reetmist oli ainus minister, kes säilitas oma portfelli ka jakobiinlikus valitsuses; alguses pooldas Terrorit kui ajutist abinõu, kuid ajapikku asus selle liialdusi avalikult kritiseerima; teda hoiatati, et Saint-Just valmistab tema vastu Konvendis sõna võtma, kuid ta keeldus põgenemast; giljotineeriti märtsis 1794; tema viimane lause “Robespierre, sa järgned mulle!” osutus prohvetlikuks; hiilgav oraator, paljude ajaloolaste kinnitusel väheseid kõrge professionaalsusega poliitikuid Suure rev-i päevilt

20 Robespierre [robs´pjeer], Maximilien Marie Isidore de (1734-1794) – pärit Arrasi [a´ ras] linnast, õppis Pariisis Collège Louis-le-Grand’is, kus tema koolivennaks ja sõbraks oli Camille Desmoulins; esindas oma kodulinna kolmandat seisust Generaalstaatides; Asutavas Kogus paistis silma viimasel istungil, pannes ette, et keegi ei kandideeri uude parlamendi koosseisu (hästi rumal ettepanek!); Jakobiinide klubis pooldas esmalt konstitutsioonilist monarhiat; alles kuninga põgenemiskatse järel hakkas toetama vabariiklasi; tutvumine noore Saint-Justiga sai tema elu pöördepunktiks; ta loobus kõigist endistest sõpradest ning tema kõned muutusid aina autoritaarseimaks; muutis Rahvapäästekomitee ehtsaks diktaatorlikus võimuorganiks; erilist künismi näitas üles Camille Desmoulins’i ja Dantoni saatmisega tapalavale; tema hüüdnimi “Incorruptible” (korrumpeerumatu, äraostmatu) vastas üldjoontes tegelikkusele, kuid tema pedantne hoolitsus oma välimuse eest ja liigne seotus Saint-Justiga tegid ta arukate inimeste silmis tihti naeruväärseks; idee kehtestada uus religioon – Ülima Olendi kultus sai talle hukutavaks; ka nende jakobiinide silmis, kes teda äsja veel jumaldasid tundus 20. preriaalil aastal II (8. juunil 1794) aset leidnud Ülima Olendi püha ülepakutuna, sest jättis mulje, et Ülim Olend pole keegi muu kui Äraostmatu ise; Giljotineeriti 9. termidoori riigipöördele järgnenud päeval

21 Roland [ro´la(n)] de La Platière, Jean Marie (1734-1793) – siseminister žirondiinide valitsuses enne ja pärast Tuileries’ vallutamist; oli abielus endast 20 aastat noorema Jeanne Manon Philiponiga (Madame Rolland), kellest sai tema isiklik sekretär ja tegelik žirondiinliku valitsuse aju ning hing; Konvendis hääletas kuninga surmamise vastu; peale žirondiinide mahahääletamist Konvendis põgenes naise palvel Pariisist; lõpetas elu enesetapuga, kui kuulis abikaasa hukkamisest

22 Roland [ro´la(n)] de La Platière, Jeanne Manon (1754-1793) – nn. Madame Roland; siseminister Roland’i noor ja tark abikaasa; žirondiinide valitsuse tegelik juht (naiste osalus parlamendis ja valitsuses oli tol ajal mõeldamatu); peale kindral Dumouriez üleminekut vaenlase poolele ja žirondiinide valitsuse langust soovitas mehel Pariisist põgeneda; giljotineeriti juunis 1793; tema viimane lause enne hukkamist oli: “Oo, Vabadus, kui palju roimi sinu nimel toime pannakse!” Prantslased on ta arvanud oma ajaloo “suurte naiste” hulka

23 La Marseillaise – Rouget de Lisle’i [ ružee dö lill] laul kandis algselt nime „Chant de guerre de l’armée du Rhin” (Reini armee sõjalaul). Saatuse tahtel kuulsid pariislased seda laulu esmakordselt rindelt saabunud Marseille’ rügemendi esituses, kust ka ekslik arvamus, et tegu on Marseille’ lauluga. Kuna laul sündis Strasbourg’is, siis pidanuks selle laulu nimeks saama hoopis „La Strasbourgeoise” (Strasbourg’i laul)

24 Ennekuulmatu julmusega mõrvati Force’i vanglas kinnipeetavaid. Marie-Antoinette’i sõbratar ja laste kasvatajanna vürstinna de Lamballe tapeti vasaralöökidega pähe; keegi “patrioot” rebis küüntega daami rinnakorvist südame ja õgis selle kõikide nähes ära; daamil lõigati pea otsast, nöör kinnitati jalgade külge ja tema keha lohistati Temple’i vangla akende alla; kuninganna, tundes ära vaia otsa pistetud sõbratari pea, minestas nähtust

25 Saint-Just [sä(n)´žüst], Louis Antoine Léon, de (1767-1794) – noorim Konvendi saadik; sai kuulsaks oma ägeda kõnega hetkel, kui arutati Louis XVI saatust; nõudis kuningale surmanuhtlust; tema hüüdnimi “Surmaingel” vastaski tema osalusele Üldise Julgeolekukomitee töös; tema liialt lähedane sõprus Robespierre’iga sai viimasele hukatuslikuks, sest nüüdsest oli välistatud kõik teised sõbrad “suure juhi” kõrval; propageeris spartalikku kasinust, mis oli vastuolus tema hoolitsetud välimuse ning dändiliku käitumisega; kui Camille Desmoulins talle kord istungi vaheajal naljaviluks ütles, et ta hoiab oma ilusat pead nagu püha sakramenti, räuskas noormees vastu: “Sa kannad seda varsti nagu Saint-Denis!” (legendi kohaselt raiuti Pariisi esimesel piiskopil pea otsast ja ta kõndinud edasi pea käte vahel.); giljotineeriti 9. termidoori riigipöördele järgnenud päeval koos teiste tähtsamate jakobiinidega

26