Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011
Yüklə 15,16 Mb. Pdf görüntüsü
|
- Bu səhifədəki naviqasiya:
- Pea suu! Raamat noortest ja noortele”
- Väliseesti lasteluules domineerib värsslugu. Noorematele lastele on Pedro Krustenilt
- Karl Laaguse “ Ulmade muinasmaa” (Augsburg1945). Oskar Ehaste
- Lastekirjandus taasiseseisvunud Eesti Vabariigis Eesti lastekirjandus 20. sajandi 90. aastatel
Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011 “Pea suu! Raamat noortest ja noortele” tiitelleht Autor: Helga Nõu Illustraator: Helga Nõu Kujundaja: Ene Loopere Kirjastus: Õllu Tallinn: 1994 Ada Ottema, Elmar Pettai, Salme Raatma, Agnes Tiitus, Aksel Valgma on viljelenud ka autorimuinasjuttu, mille kirjutamisel on enamjaolt eeskujuks olnud tuntud muinasjutud. Väliseesti lasteluules domineerib värsslugu. Noorematele lastele on Pedro Krustenilt ilmunud kolm värsiraamatut “Malle jänku”, “Mall ja Sass” ning “Eesti laste Jõulumees ” (kõik Geislingen 1947). P. Krusteni värsslugudes on vaimukat fabuleerimist ja huumorit, lugude kangelaseks on väike tüdruk Mall oma loomadest sõpradega. Lastele on värsslugusid kirjutanud veel Ada Otema (“Jõuluvana palee”, New York1967, “Moksi” Stockholm 1965, “Nii ja Naa”, “Vips ja Vops”, kõigis neis värsiraamatutes on tegelased loomad. Lasteluulet vaheldumisi proosaga sisaldab Karl Laaguse “Ulmade muinasmaa” (Augsburg1945). Oskar Ehaste värsskogus “Kodu mu kuldne ” (Toronto 1970) on esitatud nostalgilist koduluulet. Lastenäidendeid on raamatuna ilmunud kolm kogu – Ilme Ivandi loomtegelastega näidendmuinasjutud “Kaks näidendit noortele” (New York 1961), Karl Vaikla dramatiseeringud tuntud muinasjuttudest “Kuldne tammetõru” (Montreal 1968) ja “Valimik lastenäidendeid” (Toronto 1970). Suurem osa lastenäidendeid jäi raamatuna trükkimata, neid kirjutati ja lavastati eesti koolides ja kultuuriseltsides, et lapsed ei unustaks eesti keelt ja saaksid elamuse teatritegemisest. Paguluses on tegeletud ka lastekirjanduse kriitika ja teooriaga (Helga Nõu, Salme Raatma jt). Lastekirjanduse kriitikud on eelkõige tundnud muret eestikeelse lugejaskonna kiire kahanemise pärast. Ja kuigi vanema põlvkonna kirjanikud on teinud suuri jõupingutusi eesti lastekirjanduse väljaandmisel, on 20. sajandi lõpuks väliseesti lastekirjandus praktiliselt hääbumas. (Jaaksoo 2001: 492) Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011 KIRJANDUS Krusten, Reet 1995. Eesti lastekirjandus. Tartu: Elmatar. Pääsukene, tule koju 2001. Eesti lastekirjanduse antoloogia X köide. Koostanud Andres Jaaksoo. Tallinn: Steamark. Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011 Lastekirjandus taasiseseisvunud Eesti Vabariigis Eesti lastekirjandus 20. sajandi 90. aastatel Eesti taasiseseisvumine 1991. aasta augustis tõi kaasa muutused igas eluvaldkonnas, sealhulgas lastekirjanduses. Kadus riiklik plaanimajandus ja suured riiklikud kirjastused. Nende asemele tekkis palju väikesi kirjastusi, kelle jaoks heal tasemel illustreeritud lasteraamatu väljaandmine osutus liiga kalliks. Seepärast ilmus 1991. aastal vaid kümmekond eesti lasteraamatut. Kuid juba 1992. elavnes raamatute kirjastamine. Hakati välja andma 1920. -1930. aastatel ilmunud lastekirjandust, eriti tõlkekirjanduse kordustrükke kirjastuse Loodus sarjadest. Uustrükis ilmusid ka mõned väliseesti kirjanike raamatud. Samas anti välja vähe uusi algupäraseid lasteraamatuid. Vähenesid lasteraamatute tiraažid, lastekirjanike majanduslik olukord halvenes, lastekirjandusest üksi ei olnud võimalik enam ära elada. Vanema põlvkonna kirjanikud katkestasid kümnendi alguses kirjutamise. Vanemad lastekirjanikud olid segaduses, nad ei teadnud, millest uuel ajal peaks kirjutama. Uutel noortel autoritel oli jälle raske oma teoseid avaldada, sest kirjastused ei lootnud neilt erilist müügiedu. Kuna algupärast loomingut oli vähe, ilmus palju tõlketeoseid ja kordustrükke. Uudisasjana tulid 90ndail välja koomiksid ja Disney multifilmide tegelastega pildiraamatud. Kõik see võeti alguses suure rõõmuga vastu, kuid varsti hakati märkama, et uutes raamatutes puudus tihti igasugune sisu, sageli oli ka tõlge eesti keelde väga vilets. 90. aastate alguse lastekirjanduse kehv olukord tekitas muret kirjandus-ja pedagoogikaringkondades. Ajakirjanduses ilmus lastekirjanduse olukorrast kriitilisi kirjutisi. Tekkinud olukord sundis aktiivselt tegutsema Lastekirjanduse Teabekeskuse. Alustati Nukitsa-konkursiga, mis toimub üle aasta ja mille käigus selgub laste lemmikkirjanik ja lemmikkunstnik. Koos kirjastusega Tänapäev algatati lastekirjanduse võistlusi. Kutsuti kokku Ümarlaud, arutamaks korra aastas lastekirjanduse teravamaid probleeme. Alustati Muhvi konkursiga, auhindamaks tegusamaid lastekirjanduse kriitikuid, jne. Uuenes ka lasteperioodika. Kõige populaarsemad väljaanded olid ajakiri Põhjanael (endine Pioneer) ja ajaleht Meie Meel. Uued ajad tõid kaasa uued teemad, suurenes info välismaailmas toimuva kohta. Ohtrasti avaldati teateid välismaiste popstaaride, lauljate, meediatähtede kohta, samuti õudus-ja kriminaaljutte. Põhjanael avaldas ka eesti noori autoreid. 1995. aastal eraldus Põhjanaelast omaette ajakiri Põhjatäht, milles kajastati palju muusikat, filmi, idamaiseid võitluskunste, loodust ja põnevuslugusid. Endise nõukogude propaganda asemel hakkas eesti lasteajakirjandust tugevalt mõjutama Lääne meelelahutusele orienteeritud massimeedia. Traditsiooniliselt jätkas Täheke. 1994. aastal algatas Leelo Tungal uue lastejakirja Hea Laps, mis on avaldanud peamiselt eesti autoreid ja püüdnud säilitada rahvuskultuuri, kirjutades ka kõigest sellest, mida last võiks huvitada. Hea Laps jätkas ka vanema lasteajakirjanduse häid traditsioone (laste omalooming, kirjasõbrad, eesti autorite looming). Yüklə 15,16 Mb. Dostları ilə paylaş:
|