Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva

---

Põhiseaduse preambula (1992) 

Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva 

riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on 

rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks 

praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama 

eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade - võttis Eesti rahvas 1938. aastal jõustunud 

põhiseaduse § 1 alusel 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel vastu järgmise põhiseaduse. 

 

 

1920. aasta põhiseaduse preambula:  

Eesti rahvas, kõikumatus usus ja vankumatus tahtmises luua riiki, mis on rajatud õiglusele ja 

seadusele ja vabadusele, kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevatele 

põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üleüldises kasus, võttis vastu ja määras Asutava Kogu kaudu 

järgmise põhiseaduse:  

 

1933. aasta põhiseaduse preambula:  

Eesti rahvas, kõikumatus usus ja vankumatus tahtmises luua riiki, mis on rajatud õiglusele ja 

seadusele ja vabadusele, kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevatele 

põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üleüldises kasus, võttis vastu ja määras Asutava Kogu ja hiljem 

rahvahääletuse kaudu järgmise põhiseaduse:  

 

1938. aasta põhiseaduse preambula:  

Eesti rahvas kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti 

rahva riikliku endamääramise kustumatul õigusel, mis on rajatud õiglusele, seadusele ja vabadusele, 

mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende 

ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis jääb rahvavalitsuslikul alusel valitsetavaks vabariigiks, kus 

kõrgeim võim on rahva käes, ja mida juhib valitav riigipea tema poolt ametisse kutsutava valitsuse 

ning kahekojalise rahvaesinduse tasakaalustatud koostööl, volitas rahvahääletusega kokku kutsuma 

Rahvuskogu, kes samal rahvahääletusel antud ülesande täitmiseks võttis vastu järgmise Põhiseaduse:  

1. Põhiseadus 

 

Põhiseaduse tekkesituatsiooni iseloomustab olukord, kus ühelt poolt on rahval kui suveräänil 

piiramatu õigus kehtestada mida tahes, ja teiselt poolt kohustus konstitueerida rahulikku 

kooseksisteerimist võimaldav põhikord, lähtudes – enamasti ajalooliselt – juurdunud 

tõekspidamistest ja väärtustest. Kuna põhiseadusandlik võim ei ole ainult ühekordse akti aluseks, 

vaid kestev jõud, mis võib igal ajal kehtestada uue õiguse, on see tõsiasi ka põhiseadusandja kontrolli 

mehhanismiks. Kui põhiseadusandja ei pea kinni temal lasuvast kohustusest, on suveräänsel rahval 

õigus heita tema põhiväärtustele mittevastav põhikord kõrvale ja kehtestada uus neile väärtustele 

vastav põhikord. Viis aastat pärast põhiseaduse kehtimahakkamist tuleb tõdeda, et Põhiseaduse 

Assamblee kui põhiseaduse eelnõu koostaja on oma ülesandega vääriliselt hakkama saanud, 

formuleerides Eesti rahva põhilistest tõekspidamistest ja väärtustest lähtuva põhikorra.  

 

Eesti keeles on termin “põhiseadus” erinevalt paljudest teistest keeltest selgelt normatiivse 

---

tähendusega termin. Ta tähendab: riigi põhikorda sätestav seadusandlusakt; põhikiri; põhiline, 

peamine seadus (Eesti kirjakeele seletav sõnaraamat). Seevastu võõrsõnalise vastena kasutusel 

olevat mõistet “konstitutsioon” võib tõlgendada nii normatiivselt kui ka empiiriliselt.  

 

Konstitutsioonil normatiivses tähenduses on sama tähendus mis põhiseadusel. Empiiriline 

dimensioon hõlmab aga kehtiva tegelikkuse, selle, milliseid reegleid riigis tegelikult järgitakse.  

Põhiseadust või konstitutsiooni võib mõista lisaks sellele nii formaalses kui ka materiaalses 

tähenduses. Formaalses tähenduses on põhiseadus põhiseadusandja poolt antud riigi kõrgeima 

õigusjõuga akt, mille muutmine on seadusega võrreldes raskendatud. Materiaalse definitsiooni 

kohaselt sätestab põhiseadus riigivõimu organisatsiooni ning kõrgeimate riigiorganite ülesanded ja 

kompetentsid, garanteerib kodanike põhiõigused ja vabadused ning määratleb riigi põhiväärtused ja 

põhiülesanded.  

 

Samas on põhiseadus ka rahvusliku kogukonna identiteedi ja püüdluste väljenduseks ning märgiks 

oma ajastu vaimust. Seega ei ole riigi põhiseadus ei ole üksnes juriidiline dokument, ta on ka 

poliitiline ja rahvuslik-kultuuriline dokument.  

 

Põhiseadus on õigusnormi hierarhia tipuks. Põhiseadusele järgnevad selles hierarhias, mida võib 

piltlikult ette kujutada püramiidina, üldjuhul seadus, määrus ja üksikakt, milleks on leping, haldusakt 

ja kohtuotsus. Eesti Vabariigis kehtiv õigusnormi hierarhia on põhiseaduse enese poolt 

modifitseeritud. Põhiseaduse §-st 123 tuleneb, et rahvusvahelised lepingud seisavad põhi-seadusest 

alamal, kuid on suurema õigusjõuga kui seadused. Lisaks sätestab põhiseaduse § 104 lg 2 kataloogi 

nn. konstitutsiooniliste seadustega. Rahvusvahelised lepingud ja konstitut-sioonilised seadused 

seisavad mõlemad põhiseadusest alamal. Kuigi konstitutsiooniliste seaduste vastuvõtmiseks ja 

muutmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, ei tee põhiseaduse § 123 vahet erinevat 

liiki seaduste vahel. Siit järeldub, et rahvusvahelised lepingud on Eesti Vabariigis kõrgema õigusjõuga 

kui konstitutsioonilised seadused.  

 

Eesti Vabariigis kehtiv õigusnormi hierarhia on seega järgmine:  

  põhiseadus,  

  rahvusvaheline leping,  

  konstitutsiooniline seadus,  

  seadus,  

  valitsuse, ministri või kohaliku omavalitsuse määrus,  

  üksikakt (leping, haldusakt ja kohtuotsus).  

 

Siinkohal ei ole määratletud rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normide asukoht 

õigusnormi hierarhias. Vastavalt põhiseaduse § 3 lg 1 lausele 2 on need põhimõtted ja normid Eesti 

õigussüsteemi lahutamatu osa.  

---

2. Preambula tähtsus ja õigusjõud 

 

Preambula on põhiseaduse koostisosa, olles selle proloogiks. Ta kuulutab konstitutsioonilise võimu 

allikat ja püstitab põhilised eesmärgid, mida tuleb seda teostades saavutada. Preambulast selgub, et 

konstitutsioon nõuab järgimist mitte vaid tema elegantse lihvituse ja printsiipide väärtuse poolest, 

vaid just seepärast, et ta on ellu kutsutud ja vastu võetud rahva poolt.  

On tõstatatud küsimus, kas preambulal on juriidiline tähendus? Kahtlustele annavad alust preambula 

sätete üldine formuleering, nende laialivalguvus, mis paistab tema teksti otsese rakendamise 

konkreetsel juhul võimatuks tegevat. Eitades aga sel põhjusel preambula õigusjõudu, tuleks kahelda 

ka konstitutsiooni ülejäänud tekstis leiduvate üldiselt formuleeritud sätete ning ka üldise sõnastusega 

nn. raamseaduste õiguslikus kehtivuses. Kui üldiselt formuleeritud normitekstist ei saaks tuleneda 

norme, siis ei saaks ka öelda, et neid eesmärke järgivad seadused konkretiseerivad preambula üldisi 

sätteid ning omistavad neile õigusjõu, sest põhiseadusest madalamalseisev akt ei saa omistada 

konstitutsiooni tekstis sisalduvale sättele konstitutsioonilist õigusjõudu. Preambula õiguslikus 

iseloomus ei anna alust kahtlemiseks ka see, et ta sisaldab peamiselt üldkehtivaid väärtusi või 

printsiipe. Üldkehtivaid printsiipe leidub põhiseaduse muudeski osades, eelkõige 2.peatükis. Seega 

puudub õiguslik alus, et eraldada preambula põhiseaduse sisust ning käsitleda teda põhiseaduses 

võõrkehana. Õigustatum oleks küsimus hoopis ümber asetada: miks peaks põhiseaduse sätetest, mis 

on kõik rahva kui riigivõimu aluskandja poolt ühtesid ja samu protseduurilisi nõudeid järgides vastu 

võetud, mõned mitte omama õigusjõudu?  

 

See, et preambulas on ülekaalus printsiibid, ei ole tema vaesuse tunnuseks, vaid pigem tema rikkuse 

allikaks. Mida avaram on õigussätte üldistustase, seda avaram on tema rakendusala. Nii näiteks võib 

klauslit “riikliku enesemääramise kustumatul õigusel” vaadelda kui Eesti Vabariigi välispoliitilise 

suhtlemise olulist nurgakivi ning sätestatud õiguslikku järjepidevust kui omandi restitutsiooni alust. 

Samas tuleb preambulat käsitleda kui printsiipide kogumit ja mitte üle tähtsustada preambula 

juriidilist regulatsioonivõimet. Preambula peamine juriidiline tähendus seisneb selles, et ta sõnastab 

need üldised sihtjooned, mis on aluseks põhiseaduse teiste normide ning põhiseadusest alamalseisva 

õiguse tõlgendamisel. Kogu põhiseadust tuleb vaadelda preambulas sätestatud printsiipide valgusel. 

Just preambula printsiibid on abimeheks põhiseaduse sätete mõtte kindlakstegemisel. Kuna 

põhiseaduse ülejäänud tekstiosas sisalduv regulatsioon osutub mõnigi kord konkreetses kaasuses 

selge ja ühese vastuse andmiseks lünklikuks või vastukäivaks, paneb see põhiseaduse tõlgendajaid 

tahes-tahtmata abi otsima preambula sätetelt.  

 

Lisaks on preambulal kui põhiseaduse eessõnal veel üks oluline aspekt. Teda tuleb käsitleda Eesti 

ühiskonna baaskokkuleppena, mis tähendab seda, et need väärtused, mis preambulas on kirja 

pandud, ei ole vaidlustatavad ühe või teise poliitilise jõu poolt. Seda aspekti võib nimetada 

preambula integratiivseks väärtuseks.  

 

Kokkuvõttes on seega “ka põhiseaduse preambulal … juriidiline kaal. Ta fikseerib need 

põhiprintsiibid, millele rajaneb antud riigikorraldus” (L.Hänni, teoses: Põhiseadus ja Põhiseaduse 

Assamblee, Tallinn 1997, lk. 943 viitega ekspertide selgitustele).  

3. Eesti rahvas kui riikliku enesemääramisõiguse kandja 

 

---

“Vaba rahva suurima võimu väljenduseks on õigus luua ja vastu võtta riigi põhiseadus, mis on piiriks 

ja aluseks kõigile teistele seadustele, valitsusvõimule ja kohtutele, rahvale oma sotsiaalse ja 

majandusliku olemise korraldamisel” (J.Raidla, teoses: Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk. 51). 

Et suveräänse rahva võim, anda endale põhiseadus, on konstitutsioonieelne, ei ole preambulas 

sätestatud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatu õigus mitte regulatiivse, vaid deklaratiivse 

toimega säte. Põhiseadusandlik võim ehk pouvoir constituant tähendab pädevust anda välja 

kõrgeima õigusjõuga akt - konstitutsioon -, millega toimub ühtlasi üleminek mitteõiguslikust 

staadiumist õiguskorrale. Rahvas võtab lähtuvalt enesemääramisõigusest ja soovist, end õiguslikult 

korraldada, vastu põhiseaduse, mis sisaldab kahte komponenti: isikute põhiõigusi ja vabadusi ning 

riigivõimu korraldust.  

 

Põhiseaduse teoorias tehakse vahet põhiseadusandliku võimu (pouvoir constituant) ja 

põhiseaduslikult organiseeritud võimude (pouvoirs constitués) vahel. Viimased on põhiseadusandliku 

võimu sünnitised. Selle teoreetilise vaheteo baasil võiks arutleda selle üle, kas 1992. aasta 28. juuni 

rahvahääletus oli põhiseadusandliku võimu akt või põhiseaduslikult organiseeritud võimu akt. 

Esimesel juhul oleks tegemist uue põhiseaduse kehtestamisega, teisel 1938. aasta põhiseaduse 

muutmisega. Selleks arutluseks annab ainet tõsiasi, et 1992.aasta põhiseaduse preambula viitab 

1938. aasta põhiseadusele.  

 

Vastavalt preambula viimasele lõikele “võttis Eesti rahvas 1938. aastal jõustunud põhiseaduse § 1 

alusel 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel vastu” praegu kehtiva põhiseaduse. 1938. aasta 

põhiseaduse § 1 kohaselt on “Eesti iseseisev ja sõltumatu vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on 

rahvas” (RT 1937, 71, 590). Eesti Vabariigi põhiseadus jõustus vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse 

rakendamise seaduse § 1 lg-le 1 1992. aasta 29.juunil. Nende sätete koosmõjust tuleneb, et Eesti 

Vabariigi 1938. aasta põhiseaduse § 1 kehtis 1992. aasta 28. juunil. Järelikult võiks oletada, et 

tegemist oli põhiseaduse muutmise aktiga, mille pani toime rahvas kui õiguslikult organiseeritud riigi 

organ. Muutmise teooria vastu kõneleb siiski, et 1938. aasta põhiseaduse § 150 näeb küll ette 

rahvahääletuse põhiseaduse muutmiseks, kuid §-d 148 ja 149 asetavad rahva otsustamisõiguse 

teatud kindlasse menetluslikku raami. Sellest raamist ei olnud 1992. aasta rahvahääletuse läbiviimisel 

nii Vabariigi Presidendi kui ka Riigikogu institutsioonide puudumise tõttu võimalik kinni pidada. 1992. 

aasta 28. juuni rahvahääletus oli niisiis tõepoolest põhiseadusandlik akt rahva kui põhiseadusandliku 

võimu poolt. Situatsiooni, kus uus konstitutsioon võetakse vastu järgimata endise konstitutsiooni 

sätteid, nimetatakse revolutsiooniliseks situatsiooniks. Sellisel juhul rakendab rahvas oma õigust, 

heita oma põhiväärtustele mittevastav põhikord kõrvale ja kehtestada uus, neile väärtustele vastav 

põhikord.  

 

Et määrata kindlaks, kes kuuluvad Eesti rahva hulka põhiseaduse preambula tähenduses, tuleb heita 

pilk ajalukku. 1992. aasta 28. juuni rahvahääletus ei olnud Eesti rahva kui põhiseadusandliku võimu 

esmakordne akt, selleks tuleb hoopis lugeda Asutava Kogu valimisi 1919. aasta aprillis. Eesti Asutava 

Kogu ülesanne, milleks oli lõplikult kindlaks määrata maa valitsemise kord, oli sätestatud 1918. aasta 

24. veebruaril Tallinnas Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu poolt välja kuulutatud Manifestis kõigile 

Eestimaa rahvastele (RT 1918, 1). Maanõukogu poolt 1918. aasta 24. novembril vastu võetud Eesti 

Asutava Kogu valimisseaduse punkt 1 sätestas: “Eesti Asutav Kogu on sajaliikmeline, valitav Eesti 

Vabariigi mõlemast soost kodanikkude poolt üleüldise, ühesuguse, salajase ja otsekohese 

hääletamise teel ning proportsionaalse esituse põhjal” (RT 1918, 2). Seega oli Eesti Asutava Kogu 

---

valimisseadus see akt, mis määras esmakordselt kindlaks Eesti Vabariigi kodanikkonna kui pouvoir 

constituant’i. Asutava kogu valimistega delegeeris Eesti rahvas põhiseadusandliku võimu Asutavale 

Kogule, mis tuli esimest korda kokku 1919. aasta 23. aprillil ning võttis 1920. aasta 15. juunil vastu 

Eesti Vabariigi põhiseaduse (RT 1920, 113/114, 243), lähtudes talle usaldatud õigusest teostada 

põhiseadusandlikku võimu.  

 

Vastavalt Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusele 1992. aasta 20. maist punkt 4 tohtisid 1992. aasta 28. 

juuni rahvahääletusel osaleda kõik Eesti Vabariigi kodanikud, kes olid rahvahääletuse päevaks saanud 

vähemalt 18 aastat vanaks. Eesti rahvas kui pouvoir constituant on lähtudes Eesti Vabariigi 

õiguslikust järjepidevusest isikkoosseisult kattuv Eesti Vabariigi kodanikkonnaga. Seega on termin 

“Eesti rahvas” kohati laiem mõiste kui termin “eesti rahvus” (vt. kommentaari § 36 lg 3 juurde) ja 

kitsam kui “Eesti elanikkond”. Eesti rahva liikmete määratlemisel kehtib vastavalt põhiseaduse § 8 lg-

le 1 nn. vereõiguse ehk jus sanguinis’e põhimõte vastandina kohaõiguse ehk jus soli põhimõttele.  

 

Kui vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 1 lg-le 1 on “kõrgeima riigivõimu kandja … rahvas” ja 

põhiseaduse § 56 sätestab, et “kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu”, 

siis on siin mõeldud rahvast kui põhiseaduslikult organiseeritud võimu (pouvoirs constitués).  

 

4. Eesti Vabariigi järjepidevus 

 

Preambula sisaldab kahte viidet, mida võiks tõlgendada kui viiteid Eesti Vabariigi järjepidevusele. 

Esimene neist on viide riigile, mis on “välja kuulutatud 1918. aasta 24.veebruaril”, ja teine viide 1938. 

aastal jõustunud põhiseaduse §-le 1, mille alusel 1992.aasta 28. juuni rahvahääletus läbi viidi. 1938. 

aasta põhiseaduse § 1 kohaselt on “Eesti iseseisev ja sõltumatu vabariik, kus kõrgeima riigivõimu 

kandja on rahvas”. Küsimus seisneb selles, kas need viited on sisult identsed või on neil erinev 

juriidiline tähendus? 1918. aasta 24. veebruaril kuulutati välja Manifest kõigile Eestimaa rahvastele, 

mis oli esimeseks Eesti Vabariigi põhiseaduslikuks aktiks. Manifest kõigile Eestimaa rahvastele püsis 

jõus kuni 1919.aasta 8. juulini. 1919. aasta 9. juulil jõustus Asutava Kogu poolt 1919. aasta 4. juunil 

vastuvõetud Eesti Vabariigi Valitsemise ajutine kord (RT 1919, 44). 1920. aasta 15. juunil võttis Asutav 

Kogu vastu Eesti Vabariigi põhiseaduse, mis hakkas vastavalt Vabariigi põhiseaduse ning Riigikogu 

valimiste, rahvahääletamise ja rahvaalgatamise õiguse seaduse maksmapaneku seadluse (RT 1920, 

113/114) § 1 lg-le 1 kehtima peale tema väljakuulutamist Riigi Teatajas, seega 1920. aasta 9. augustil. 

1920. aasta põhiseadust muudeti 1933. aasta 14.,15. ja 16. oktoobri rahvahääletusel selleks 

põhiseaduse 10.peatükis ettenähtud korras. 1938. aastal kehtima hakanud põhiseadus võeti vastu 

1920. aasta põhiseaduse 10. peatükis ettenähtud ja 1933. aastal (RT 1933, 86, 628) muutmata jäänud 

eeskirju eirates. Seega võib õigustatult küsida, kas 1938. aasta 24. jaanuaril kehtima hakanud 

põhikord oli ikka seesama, mis 1918. aasta 24. veebruaril välja kuulutati? Et säärast probleemiasetust 

vältida, viitab 1992. aasta põhiseaduse preambula nii 1918. aasta 24. veebruarile kui ka 1938. aastal 

kehtima hakanud põhiseaduse §-le 1. Seega oleks tagatud tänase Eesti Vabariigi järjepidevus isegi 

siis, kui olla seisukohal, et tegemist oli kahe erineva Eesti riigiga, 1918. aasta ja 1938. aasta omaga.  

 

Et 1992. aasta 28. juuni rahvahääletus ei järginud 1938. aasta põhiseaduses selle muutmiseks 

ettenähtud korda, oli tegemist põhiseadusandliku võimu aktiga vastandina põhiseaduslikult 

organiseeritud võimu aktile. Järelikult on preambulas sisalduvad mõlemad viited Eesti Vabariigi 

---

õiguslikule järjepidevusele konstitutiivset ja mitte deklaratiivset laadi, st. ilma selle viiteta puuduks 

Eesti Vabariigil õiguslik järjepidevus.  

 

Õiguslik järjepidevus tähendab nii sisemist kui välimist õigusjärglust. Seega astus Eesti Vabariik 1992. 

aasta 29. juunil kõigisse rahvusvahelistesse ja siseriiklikesse õigussuhetesse, mille osaline ta oli 1940. 

aasta 15. juuni seisuga, st. päev enne 1940. aasta 16.juunit alanud Nõukogude Liidu okupatsiooni.  

5. Vabadus, õiglus ja õigus 

 

1992. aasta Eesti Vabariigi põhiseaduse preambula kohaselt on Eesti Vabariik rajatud “vabadusele, 

õiglusele ja õigusele”. See säte määrab kindlaks põhiseaduse olulised printsiibid, mida tuleb arvesse 

võtta põhiseaduse sätete tõlgendamisel. Kui võrrelda seda sätet varasemate Eesti Vabariigi 

põhiseaduste preambulatega, siis on siin toimunud oluline muudatus, sest nii 1920., 1933. kui ka 

1938. aasta põhiseaduste preambulates oli juttu õiglusest, seadusest ja vabadusest. Muudatus 

puudutab eelkõige terminit “vabadus”, mis on asetatud esimesele kohale, aga ka termini “seadus” 

asendamist mõistega “õigus”. Viimase muudatuse “põhjenduseks on olnud see, et viide seadusele 

võiks olla seondatav mõttega, et Eestis ei kavandata mitte õigusriiki, vaid seadusriiki, mis on 

teatavasti kaks küllaltki erinevat riigitüüpi” (L.Hänni, teoses: Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, 

lk. 761).  

 

“Vabadus on kõige tähtsam omadus, mis üldse ühiskonnast ühiskonna teeb” (I.Hallaste, teoses: 

Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk. 810). Vabadus tähendab igaühe riigieelset vabadust, teha 

või tegemata jätta mida iganes. Asetades igaühe vabaduse esimesele kohale riigi alustalade seas ning 

tõstes ta seega ülimaks väärtuseks, sätestab preambula liberalismi idee, mis on seega Eesti Vabariigi 

põhiseaduse kandvaks printsiibiks. Individuaalse vabaduse printsiip leiab konkretiseerimist 

põhiseaduse 2. peatükis, kus on sätestatud põhiõigused ja vabadused.  

Õiglust on jaotatud alates Aristoteles'est distributiivseks ja kommutatiivseks õigluseks. Esimene on 

jaotav, teine tasakaalustav. Õigluse põhimõtte väljenduseks põhiseaduses on eelkõige põhiseaduse § 

12 lg 1, mis sätestab võrdsuse seaduse ees ning keelab diskrimineerimise loetletud juhtudel, ning § 

27 lg 2, mis sätestab abikaasade võrdõiguslikkuse. Samas teenib õigluse ideed aga ka näiteks 

põhiseaduse § 28 lg 2, mille alusel on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, 

toitjakaotuse ja puuduse korral. Et õiglusel puudub erinevalt vabadusest üldist heakskiitu pälvinud 

definitsioon, on õiglust võimalik käsitleda ka kui riiklikku eesmärki. Vastavalt sellele oleks Eesti 

Vabariigi eesmärgiks õiglase õiguskorraga riigi loomine. Tinglikult võib seejuures näha seost 

põhiseaduse §-s 10 sätestatud sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõttega, mis aitab lahti 

mõtestada ja sisustada õiglase riigi mõistet Eesti Vabariigi põhiseaduse tähenduses.  

 

Ka õigusel, nagu õigluselgi, puudub teoorias ühene definitsioon. Põhiseaduse Assambleel kõlas siiski 

mõte: “öeldes põhiseaduses, et riik on rajatud õigusele ja mitte seadusele, me tahame … lähtuda 

sellest kontseptsioonist, et on olemas teatud õigused, mis loomulikult kuuluvad inimestele, 

sõltumata sellest, milline poliitiline võim parajasti riiki juhib ja kuidas riigi ülesehitus on korraldatud” 

(I.Hallaste, teoses: Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk. 811).  

6. Eesti Vabariigi riiklikud eesmärgid ja ülesanded 

 

Eesti Vabariigi põhiseaduse preambula sisaldab riigivõimu alustalade kõrval ka viidet riigi 

---

põhieesmärkidele ja põhiülesannetele. Nendeks on õiglase ühiskonna rajamine, sisemise ja välise 

rahu kaitse, praeguste ja tulevaste põlvede ühiskondliku edu ja üldise kasu arendamine ning eesti 

rahvuse ja kultuuri läbi aegade säilimise tagamine. Nii sisemise ja välise rahu kaitse kui ka praeguste 

ja tulevaste põlvede ühiskondliku edu ja üldise kasu arendamine riikliku eesmärgina sisaldus 1920., 

1933. ja 1938. aasta põhiseaduse preambulas.  

 

Riiklikud eesmärgid ja ülesanded ei sisaldu ainult preambulas, vaid on sätestatud ka väljaspool 

preambulat. Näiteks sisaldab Eesti Vabariigi põhiseadus väljaspool preambulat järgmisi eesmärke ja 

ülesandeid: loodusvarade ja loodusressursside säästlik kasutamine (§ 5), vanemate ja laste kaitse (§ 

27 lg 4), erilise hoole lasterikaste perede ja puuetega inimeste eest (§ 28 lg 3), kutseõppe 

korraldamise ja tööotsijate abistamise töö leidmisel (§ 29 lg 3), ülesande pidada ülal vajalikul arvul 

õppeasutusi (§ 37 lg 2), ülesande luua esindus, kaitse, riiklik süüdistus ja seaduslikkuse järelvalve 

kohtumenetluses (§ 151).  

 

Preambulas sätestab riikliku eesmärgina kõigepealt sisemise ja välise rahu kaitse. Lähtuvalt 

lepinguteooriast on riik tekkinud vabade ja võrdsete kodanike ühise tahteavalduse tulemusena, 

millega loobuti vastastikku eraviisilisest vägivallast ja loodi võimas moodustis, kellele usaldati 

vägivalla monopol. Kui mitte arvestada hädakaitset, on riik ainus, kes tohib legaalsel teel tarvitada 

vägivalda. Vastutasuks on riik lepingu järgi kohustatud kaitsma oma kodanikke sise- ja välisvaenlaste 

vastu. Esimesel juhul ähvardab oht nende üksikisikute poolt, kes ei pea kinni ühiskondlikust lepingust 

ja kasutavad illegaalset vägivalda. Sellest riiklikust eesmärgist võib tuletada riikliku 

korrakaitsefunktsiooni. Teisel juhul ähvardab oht väljastpoolt riigipiire mõne võõrriigi poolt. Sellest 

riiklikust eesmärgist tuleneb riigikaitsefunktsioon. Kokkuvõttes on niisiis tegemist riigi esimeste ja 

peamiste funktsioonidega tagada riigis kord ja pakkuda kaitset välisvaenlaste vastu.  

 

Preambula sama lõige püstitab riigi ees teisegi eesmärgi – rajada riigikord, mis on pandiks 

praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus. Artur-Tõeleid 

Kliimann on avaldanud arvamust, et selle formuleeringuga on silmas peetud kollektiivseid lähtekohti 

vastandina liberaalsetele individualistlikele elementidele (Eesti iseseisvuse areng, Õigus 1935, lk. 49 

[72]). 1992. aasta põhiseaduses on sel sättel tihe seos preambula kolmandas lõikes sätestatud õigluse 

ning põhiseaduse §-s 10 sätestatud sotsiaalse riigi põhimõttega. Selle eesmärgi konkreetsemateks 

väljendusteks võib pidada veel eelkõige põhiseaduse § 27 lg-d 1 ja 4, mille kohaselt on perekond 

rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskondliku alusena riigi kaitse all, põhiseaduse § 28 lg 4, mille 

kohaselt on lasterikkad pered ja puuetega inimesed riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all, 

ning põhiseaduse § 37 lg-d 1, 2 ja 5, mis teevad riigile ülesandeks tagada lastele hariduse 

kättesaadavus.  

 

Viimane eesmärk, Eesti rahvuse ja kultuuri läbi aegade säilimise tagamine, lisati Põhiseaduse 

Assambleel alles töö lõppjärgus rahvalt laekunud ettepanekute alusel (L.Hänni, teoses: Põhiseadus ja 

Põhiseaduse Assamblee, lk. 761). Tegemist on uuendusega võrreldes varasemate Eesti Vabariigi 

põhiseadustega. Eesmärgi kajastusteks ja täpsustusteks põhiseaduse tekstis on eelkõige põhiseaduse 

§-d 6, 49, 51 lg 1, 52 lg 1, mis sätestavad eesti keele riigikeelena, õiguse säilitada oma 

rahvuskuuluvus, õiguse suhelda riigiasutustega eesti keeles ning eesti keele kui riigi sisemise 

asjaajamise keele. Eesti Vabariigi põhiseadus teeb riigile ülesandeks kaitsta eelkõige eesti keelt kui 

eesti kultuuri säilimise üht peamist eeldust. Põhiseaduse § 36 lg 3 sätestab iga eestlase Eestisse 

---

asumise õiguse. Ka seda sätet võib vaadelda kui ühte rahvuse säilimise garantii peegeldust. Lisaks 

võib rahvuse säilimise tagamise garantiidena vaadelda ka põhiseaduse § 27 lg-d 1 ja 4 ning § 28 lg 4, 

mis teevad riigile ülesandeks hoolitseda sotsiaalsete tagatiste abil tulevaste põlvede esindajate 

rohkuse eest.  

 

Riiklike eesmärkide ja ülesannete täitmine on eelkõige adresseeritud seadusandjale. Tegemist on 

seadusandja kohustusega kujundada välja ja sisustada efektiivsed vahendid vastavate eesmärkide 

saavutamiseks. Riiklikest eesmärkidest ja ülesannetest ei tulene siiski õiguslikud, vaid poliitilised 

kohustused. Seega on tegemist pigem juhistega, mille täitmata jätmine toob kaasa parlamendi 

poliitilise vastutuse oma valijaskonna ees. Selle kõrval on eesmärke ja ülesandeid kui põhiseaduse 

jõuga printsiipe võimalik rakendada ka põhiseaduslikkuse järelvalves kohtute poolt piiri tõmbamisel 

individuaalsete õiguste ja vabaduste ning avalike huvide vahele. Tegemist on eelkõige abimeestega 

põhiseaduse ja teiste õigusaktide tõlgendamisel, kuid vaatluse alla võib tulla ka eesmärgile risti 

vastukäiva seaduse põhiseadusevastaseks tunnistamine.  

7. Kokkuvõte 

 

Preambula ei takista riikluse arengut ja muutmist ei vaja. Iseäranis ei ole tarvidust lisada 

preambulasse Euroopa Liidu aspekti, kuna preambula kajastab eelkõige Eesti rahva põhiväärtusi. 

Euroopa Liidu aspekti kajastamine preambulas Eesti Vabariigi riikliku eesmärgina kätkeks endas ohtu 

ajada segamini vahend ja eesmärk, kuna Euroopa Liit kui supranatsionaalne organisatsioon ei saa olla 

eesmärgiks omaette.