Icomi muuseumide eetikakoodeks (Barcelona 2001) On erialase eneseregulatsiooni vahend

Museograafia

• Muuseumitöö

ICOMi muuseumide eetikakoodeks (Barcelona 2001)

• On erialase eneseregulatsiooni vahend

• Ei ole seaduste suhtes ülimuslik; kuid täidab tühimikud

• Tingitud kommertssektori pealetungist (turism; teenindus; äri)

Institutsionaalne eetika

• Juhtorganid peavad edendama kõiki muuseumi tegevuse aspekte (kogumine; säilitamine; uurimine; vahendamine)

• Muuseumil peab olema selge põhikirjaline dokument (eesmärgid; ülesanded; tegevusviisid)

• Muuseumil peab olema läbipaistev ja selge rahastamine

• Muuseum peab tagama hooned, mis on kogude säilitamiseks turvalised

• Muuseumi juhtkond peab tagama, et siin töötaks kvalifitseeritud kaader

• Soovitavad on tugiorganisatsioonid (side avalikkusega)

• Moraalne kohustus tegutseda hariduse vallas kuna muuseumil on monopol originaalsele tõestusmaterjalile

• Muuseum peab olema külastajatele ja uurijatele avatud asutus (arvestades turvanõuetega)

• Avalik info peab olema aus, täpne, objektiivne ja teaduslikult põhjendatud

• Peab olema kogudepoliitika

• Kogutavate esemete päritolu peab olema selge (seaduslik omandamine)

• Välitööd peavad vastama seadusele (eriti arheoloogia)

• Kogust väljaarvamine peab olema seaduslik

Ametialane käitumine

• Lähtekoht – tegemist on ühiskonna varadega (ka era-, juriidilise isiku muuseum)

• Eetiline suhtumine museaalidesse (nt inimsäilmed; isiklikud intiimsed esemed)

• Muuseum on avaliku usalduse objekt (informatsiooniga ei tohi manipuleerida)

• Informatsioon peab olema teaduslikult põhjendatud – muuseum ei ole koht muinasjuttude vestmiseks (va teatraliseeritud sündmused, kus osalejaid vastavalt ka hoiatatakse)

• Vältima peab huvide konflikti (kollektsionäärid ei peaks töötama muuseumis)

• Konfidentsiaalsusnõuete täitmine on väga tähtis (tundlik info museaalide; annetajate kohta)

VILJANDI MUUSEUMI TÖÖTAJAD

MUUSEUMIKOGU STRUKTUUR VILJANDI MUUSEUMI NÄITE PÕHJAL VM KOGU 130 000

• Muuseumikogu jaguneb alakogudeks

• Alakogud omakorda jagunevad kollektsioonideks, mis võivad olla muuseumi sees moodustatud kollektsioonida aga ka juba eelnevalt süstematiseeritud kollektsioonid.

Ajalookogu - VM Aj Museaalid grupeeritakse ja süstematiseeritakse esemeliikide kaupa; edasi kronoloogiliselt

• Mööbel

• Relvad

• Portselan

• Klaas

• Vimplid

• Pitsatid

• jne

Arheoloogiakogu – VM A grupeeritakse ja süstematiseeritakse kollektsioonide järgi ja siis kronoloogiliselt

• Ordulinnus 1878-1879

• Jaani kirik 1989

• Kaablitrassid 2003 jne

Numismaatika - VM N Süstematiseeritakse müntimiskoha ja valitsejate, riigikorra ja perioodi järgi

• Rooma

• Araabia

• Anglosaksi

• Saksamaa

• Vana-Liivimaa

• Poola

• Venemaa

• Rootsi

• Eesti Vabariik 1918-1940 jne

Etnograafiakogu – VM E süstematiseeritakse ajaloolis-geograafiliselt e kihelkondlikult edasi funktsioonide järgi

• Põhja-Viljandimaa (Suure-Jaani; Kolga-Jaani; Põltsamaa; Kõpu jt)

• Mulgimaa (Karksi; Helme jt)

• Viljandi linn

VM KOGU KOOSSEIS

• PÕHIKOGU

• Museaalid, mis on muuseumi profiilile vastavad, mis on algupärased ja millel on teaduslik, ajalooline või kunstiline väärtus

Arvelevõtt muuseumis toimub kahes etapis

• Sissetulevate museaalide esmane arvestamine - vastuvõtuakti koostamine ja vormistamine ning sissekande tegemine tulmeraamatusse; teostajaks on peavarahoidja

• Arvele võetud museaali teaduslik kirjeldamine e inventeerimine; teostajaks kuraator-koguhoidja (suuremates muuseumides need ametikohad eraldi)

ESEME ESIALGNE VASTUVÕTT MUUSEUMI KOGUSSE

• Dokumendid - Vastuvõtuakt, Tulmeraamat (ajaloos ka korjeraamat)

• Teostaja - Peavarahoidja

• Tähendus - juriidilise staatuse muutumine (esemest saab museaal ja see läheb üle muuseumi käsutusse); olemusliku staatuse muutumine (ese kaotab tarbimisväärtuse, selle funktsiooni, milleks ta oli loodud)

• Vajalik on objekti indekseerida nii, et temaga seotud kirje oleks teiste hulgast eraldatav; et see oleks tuvastatav

VASTUVÕTUAKT

• Muuseumi nimi

• Akti koostamise koht ja kuupäev

• Vastuvõtja nimi ja ametikoht

• Üleandja täpsed andmed

• Märge ajutiseks või alaliseks võtmise kohta

• Museaalide loetelu, lühikirjeldused

• Ostu korral hind ja ostukomisjoni allkirjad

• Üleandja ja vastuvõtja allkirjad

• Tulmenumber (jooksvalt vaatamata esemeliigile vm)

Korjeraamat 1941

Vastuvõtuakt 1951

Vastuvõtuakt 1985

KARTOTEEGIKAART

• Vähemalt üks kaart täidetakse peavarahoidja poolt, edasi süstematiseerimise käigus täidavad ja täiendavad ka kuraatorid ning koguhoidjad.

• Erinevates kogudes on kaartidele nõuded erinevad - aga üldiselt sama, mis tulmeraamatus; samas peaks olema juba teadusliku inventeerimise osa

KARTOTEEGIKAART – VM N

KARTOTEEGIKAART – VM F

KARTOTEEGIKAART – VM Aj

TULMERAAMAT

• Võib nimetada ka muuseumi pearaamatuks. Selle dokumendiga on kõik seotud. TR kadumine on sisuliselt süsteemi katastroof

• Museaali peanumber

• Esialgne nimetus

• Kui on inventeeritud, siis ka täielik number

• Esialgsed mõõdud, vajadusel ka lühikirjeldus

• Legend kellelt saadud, aadress jm

• VVA nr; vastuvõtu kuupäev

DITMARI MUUSEUMI KATALOOG

TULMERAAMAT 1933-1941

NUMMERDAMINE Signeerimine

• VM - muuseumi lühend üle riigi VaM Valga muuseum

• VM 150 - st, et on Viljandi Muuseumis arvel 150. vastuvõetud esemena. Peanumbrid jooksevad läbi aegade. Meil tegelikult 1936. aastast alates

• VM 150 Aj - st, et museaal on määratud (pvh+teadur) alakogusse

• VM 150 Aj 305 - st, et museaal on ka kirjeldatud ja ajalookogus jooksvalt 305. museaalina

• Kui on rohkem kui üks ese siis: Lisanumbrid

• Nt VM 150:1-6 Aj 305: 1,2 (nt 150. tulme alt läks osa museaalidest fotokogusse F 65: 1-4)

• Kui ese tuleb tükikaupa või komplektina (killud; serviis) VM 150/1-5 - nr 1 all on nt teekann, 2-5 all aga tassid

NUMMERDAMISE REEGLID

• Vähenähtavasse kohta

• Üheliigilistele esemetele samasse kohta

• Tagaküljele (esemed, millel need küljed olemas on)

• Väikestel esemetel alläärele, suurtel ülaserva

• Võimalikult väike kuid loetav

• Detailid on vaja nummerdada eraldi (!)

• Vanad numbrid peab kindlasti eemaldama

NUMMERDAMINE Materjalide kaupa

• Puu, metall, klaas, keraamika, luu, portselan – õlivärv, veekindlad markerid, tintenpenid)

• Tekstiil – kindlasti kasutada puuvillasest riidest numbrilappi; pliiats marker of laundry; lapp märgistatakse ja siis õmmeldakse pahupoolele õmbluse külge

• Nahk – arhiivitušš, märgistustint

• Negatiivid – märgistustindiga emulsiooni vastaspoolele

• Fotod – tagaküljele grafiitpliiats (pehme)

• Graafika – tagaküljele grafiitpliiatsiga; kasutada ei tohi pastapliiatseid

• Maal – raamile; paberetiketile ja liimiga tagaküljele.

TEADUSLIK INVENTEERIMINE JA KIRJELDAMINE

• Teaduslik inventeerimine on muuseumikogu arvestamise teine põhietapp

• Inventeerimist teostavad teadusdirektor ja teaduslikud töötajad

• Inventeerimisele peab eelnema muuseumi põhifondi süstematiseerimise skeemi väljatöötamine

• Muuseumimaterjalid liigitatakse lähtudes nende põhitunnustest, muuseumi profiilist ja vajadustest

• Kõigi materjaliliikide jaoks peetakse eraldi inventariraamatut (arvestust)

• Väärismetallist esemed inventeeritakse (eseme liigist olenemata) ka väärismetalli inventariraamatus

• Igal muuseumimaterjali liigil ning seega ka vastaval inventariraamatu tüübil on oma siffer. Näiteks: fotodel - F, etnograafilisel kogul - E, ajaloolisel kogul - Aj, arheoloogilisel kogul – Ar , jne

ETTEVALMISTUSED INVENTEERIMISEKS

• Kirjanduse läbitöötamine (üldiselt kitsamale)

• Mõistete süsteem

• Tüpoloogiad; üldkasutatavad süsteemid

• Materjalid

• Internet

• Usaldusväärsus

• Alati valida kõige hilisemad teadaolevad allikad

Esemete inventeerimisel peavad kajastuma järgmised andmed:

• Inventeerimise kuupäev ja inventeerija nimi

• Viide vastuvõtuaktile

• Eseme nimetus (kirjakeelne, murdekeelne, teaduslik)

• Eseme väline kirjeldus, mis peab olema piisavalt täpne, et selle järgi oleks võimalik eset ära tunda.

• Materjal, millest ese valmistatud on

• Templid, sildid, meistrimärgid, kirjutised esemel (vajadusel lisada joonised)

• Mõõdud

• Esemega liituv informatsioon- valmistaja/kasutaja, valmistamise/kasutamise aeg ja koht, valmistamistehnika. Vajadusel ka eelloetletuga seonduv lisateave konkreetse ajaloolise tausta kohta.

• Kirjandus, mida on kaustatud eseme dateerimisel või määramisel, publikatsioonid eseme kohta.

Esemete inventeerimisel peavad kajastuma järgmised andmed:

• Säilivus. Eseme säilivuse kohta antakse üldhinnang ja pannakse kõik esinevad defektid.

• Märkused eseme restaureerimise või põhifondist kustutamise kohta koos viitega algdokumendile.

• Eseme põhifondist kustutamisel on keelatud tema inventarinumbrit kasutada teise eseme inventeerimise tähistamisel .

• Ruumi peab jätma ka peale inventeerimist selgunud eriti olulise täiendava informatsiooni jaoks.

• Fotode inventeerimisel peavad kajastama kõik andmed jäädvustatud isikute ja sündmuste kohta, koos kujutise lühikirjeldusega.

INVENTARIRAAMAT

INVENTARIRAAMAT

SÄILITAMINE JA HOOLDAMINE Puit

• stabiilne niiskus ja temperatuur

• optimaalne 50–55%; vahemik 40–60%

• vähene niiskus – lõhed ja praod; liigne – koos soojusega hallitus

• temperatuur hoidlates +18, värvimata puit kannatab hästi madalaid temperatuure

• vältida õhusaastatust (vääveldioksiid, lämmastikühendid)

• valgustid ei tohi olla liiga lähedal infrap. e soojuskiirguse pärast

• töödeldud puit kannatab valgust vähem (150 lx) kui töötlemata puit (300 lx)

• viimistlemata puitu ei tohi hakata lakkima ja värvima! piirdume ainult tolmu puhastamisega

• lakid ja värvid ei taha niiskust ega kuumust

• spoon jäta spetsialistide hooleks

SÄILITAMINE JA HOOLDAMINE Tekstiil

• väga õrn esemegrupp, tavaliselt väga ära pakitud

• puhastatakse ainult tolmust ja lahtisest mustusest (tuulutamine, pehmekarvaline pintsel, tolmuimeja)

• vältida pinnakahjustusi

• tikandeid ei tohi hõõruda

• tolmuimeja puhul katta museaal hõreda riidega

• pesemisel tuleb olla väga ettevaatlik – looduslikud värvi lahustuvad kergelt; ei ole kohustuslik protsess (teinekord vajalik aga eksponeerimiseks)

• vältima peab tekstiilide omavahelist kokkupuudet, kilekotte;

• võimalikult vähe kokku murda

• pakkimiseks – happevaba paber, puuvillane riie

• soovitav on suuremaid tekstiile rullida kasutades puuvillast riiet või happevaba paberit

• temperatuur - +18; niiskus 55%

SÄILITAMINE JA HOOLDAMINE

• Metallid

• kõige ohtlikum on suhtelise niiskuse tase – üle 75–80%; peaks olema alla 40%

• võimalikult vähe peaks olema tolmu (kiirendab korrosiooni)

• temperatuurikõikumised tähendavad kondentsvett!

• metallist museaale peaks puutuma vaid kinnastatud käega

• valgus eriti ei mõjuta

• Paber

• stabiilsed režiimid +18, 50-55%, 50lx

• mapid, happevabad karbid

• Nahk

• eriline tähelepanu arheoloogilistele nahaleidudele; konserveeritakse juba välitööde ajal (polüetüleenkotti, et säilitada niiskus)

• kiiresti konserveerida

MIKROKLIIMA

• Rusikareegel - kõige olulisem on stabiilne mikrokliima, st et kõikumine oleks võimalikult väike (ka juhul kui mikrokliima ise ei vasta normatiividele).

• Kõige rohkem kõigub protsentuaalselt kütmata perioodil - väljapääs oleks kliimaseade, kuid see on liiga kallis.

• Õhuniiskus ja -temperatuur

• alla 60% - hallituste areng takistatud

• 55% - hallitus kuivab

• üle 70% (+20C) - algab hallituse paljunemine

• alla +10C - putukad ei paljune

• samas !! 55% väiksema niiskuse juures võib alata materjalis endas oleva vee aurustumine - siit deformatsioon

PROFÜLAKTILISED TÖÖD HOIDLAS

• pidev tolmu eemaldamine tolmuimejaga

• igal kevadel ja sügisel pisteline eksponaatide kontroll

• kontrollida putukafauna ilmumist hoidlasse

• niiskuse kontroll (konservaator)