Filosoofia mäÄratlemisest. Aristotelese filosoofiamäÄratlus

33. M.HEIDEGGERI TEES IN. ON MAAILMAS.

H. oli fil. professor Marburgis, hiljem Freiburgis. Oli Husserli õpilane ja assistent. Teda peetakse eksistentsialistiks, kuid ta ise polnud sellega nõus. Oma põhiteoses “Olemine ja aeg” (1927), mis ta üleöö kuulsaks tegi, analüüsib H. inimese eksistentsi ja ta arusaamist olemisest, millele aeg on põhilise tähtsusega. Kui H. räägib olemisest, peab ta silmas, et see on ajalooline. Ta räägib olevikust mineviku ja tuleviku kontekstis. Ka inimlik olemine (Dasein) on ajalooline. Kõikki küsimusi tuleb esitada ajaloolises kontekstis. Nt. kui ei tunta Nietzschet, ei saa mõista mõtlemise ajalugu. H. püüab “olemise” mõistet käsitleda lähtudes in-se eksistentsist. Olemise mõistmine on inimese eksistentsi iseloomustav põhiline fakt. In on kui ajalooline olend. Inimese jaoks ei piisa olemasolemisest, ta peb realiseerima oma eksistentsi potentsiaali. H. nimetab olemist eksistentsiks. H. arvates eraldab inimest kõigest muust olevast see, et in peab tähtsaks olemist mõista. Ja kuna olemine on fil. üldisim põhimõiste, võib öelda, et in tähtsaimaks iseloomujooneks on filosofeerimine. Maailm on in-le kogum, mida ta teadvuse kaudu on avastanud. H. jaoks on in Dasein, see koht olemises, millest võib ilmsiks tulla varjamatus; fil on püüdlemine olemise poole.

Klassikalise fil kriitika: kõike mõistetakse olevana. Seda, kuidas asjad nähtuvad meie jaoks. H. järgi aga see olemine on ilmse kogemuse alge. Olemist ei või kuidagi käsitleda. Võib öelda et olemine ei ole olev. Olemine ei ole mingi olev teiste olevate hulgas. Oleva tasandil ei ole olemine midagi kuna olemine ei ole. In- na olemine ei ole kogu olemine, kuid see in.-na olemise koht on oluline olemise mõistmise seisukohalt. H. mõtlemise põhitees: in on maailmas. In ei või mõista ennast kunagi valmis olevusena. In-na ja maailmana olemine liituvad teineteisega. Nad pole vastandlikud ega eri tasandiltel. In on maailmas - ja kõik muud in-d - ja kõik muud maailma määratlused tulevad selle järel. Maaiml pole tänapäeva looduse tähenduses. See pole ka kogemusmaailm. In on maailma, kuid siin olemisena (dasein). In ei ole asjana või esemena, vaid in on sel viisil, mil see eriline olemine - maailmas olemine võib tulla ilmsiks - paljastuda. Olev saab tähendsühtsuse olemisest. Olev ja olemine on eri tasandil.

Ennekõike see, mis in on nüüd, saab tähenduse sellest, et ta on, on aja, tuleviku suunas ja surma suunas. Kõigel oleval on kõigepealt kontekst, kus see olev on. See kontekst (tähendusühtsus) ei ole olev. H. näitas olemises - mõtlemisega ära inimtegevuse piirid, in-se tegevusliku mõõtme piirid selles mõttes, et olemine ei allu in-se tegevusele, olemine seab sellele piirid. Aatomisajandi tehniline revolutsioon võib in-st nii haarata, ära petta, et rehkenduslik mõtlemine jääb ainsaks tegelikuks ja praktiseeritavaks mõtteviisiks. See on ohtlik, kuna in jääb ükskõikseks mitteobjektiveeriva mõtlemise suhtes, tekib tarkuse puudus. In heidab kõrvale selle, et ta on olemises mõtlev olend.

34. M. HEIDEGGER TEHNUKA OLEMUSEST.

Tehnika olemus pole midagi tehnilist. Seepärast ei koge me iialgi oma suhet tehnika olemusega niikaua, kui me seda tehnilist ainult ette kujutame ja käitleme, sellega hakkama saame või seda väldime. Me jääme kõikjal mittevabana tehnika külge aheldatuks, kas me teda kirglikult jaatame või eitame. Kõige pahemini oleme tehnika kätte jäetud siis, kui me teda neutraalsena vaatleme, sest tänapäeva ettekujutus teeb meid tehnuka olemuse suhtes täiesti pimedaks. Ettekujutust tehnikast, mille järgi ta on vahend ja inimlik tegevus, nim. tehnika instrumentaalseks määratluseks. Ka moodne tehnika on vahend eesmärkide tarvis. Seepärast mõjutab instrumentaalne ettekujutus tehnikast iga katset tuua inimest tehnikaga õigesse vahekorda. Tehnikat tahetakse vallata. Tehnika õige instrumentaalne määratlus ei näita veel ta olemust. Et jõuda olemuse juurde, peame läbinisti läbi õige tõest otsima. Peame kUsima, mis on instrumentaalne ise? Kuhu kuuluvad sellesarnased nagu vahend ja eesmärk? Vahend on selline, mille abil midagi toimetatakse, ning nõnda saavutatakse. Seda, mille tagajärjeks on toime, nim. põhjuseks. Ka eesmark, millele vastavalt kujuneb vahendite laad, tuleb põhjusena arvesse. Kus järgitakse eesmarke, rakendatakse vahendeid, kus valitseb instrumentaalne, seal võimutseb põhjuslikkus, kausaalsus.

Tehnika olemus on seotud “ilmnemisega”, sest ilmnemisel põhineb esile-toomine. See aga koondab endas päralelaskmise neli viisi - kausaalsuse - ning valitseb neid läbinisti. Tema valdusesse kuuluvad eesmärk ja vahend - instrumentaalne. tehnika pole niisiis ainult vahend, vaid ilmnemise viis. Ilmnemine e. tõe vald. Ilmsiks toomist, mis moodsat tehnikat valitseb, nim. väljakutseks, mis seab loodusele püünise hankimaks energiat, mida võib tagavaraks korjata.

Ilmsikstoomisel, mis moodsas tehnikas valitseb, on seadmise karakter valjanõudmise mõttes. See toimub seelabi, et looduses varjunud energia vabastatakse, vallandatu vormitakse ümber, Umbervormitu varutakse, varutu jagatakse jälle laiali ja laialijagatu lülitatakse jälle ümber.

Moodne tehnika pole ilmsikstoomisena ainult inimlik tegevus, selleparast peame ka seda väljanõudmist, mis seab inimest seda tegeliku koosseisuna seadma, nii võtma, nagu ta ennast näitab. Too väljanõudmine koondab inimese seadmisse.

Moodsa tehnika olemus näitab ennast selles, mida meie nim. seade-stuks. Moodsa tehnika olemus toob inimese tolle ilmsikstoomise teele, mille läbi tegelik muutub kõikjal enam-vähem arusaadavalt koosseisuks. tehnika olemus põhineb seadestus. See kuulub ilmsikstoomise saatmistusse. Kuna see toob inimese ilmsikstoomise teele, käib inimene alatasa selle võimalikkuse äärel, et järgida ja ajada ainult seadmises ilmsikstoodut ja sealt lähtudes kõiki mõõte võtta. Siin sulgub teine võimalus, et in. varjamatu olemusse ja ta varjamatusse laskub - kogemaks seda vajatud kuuluvust ilmsikstoomisse oma olemusena.

Tehnika olemus on kahetähenduslik: esiteks nõuab seadestu väljaseadmise pöörasusse, mis seab iga pilgu ilmsikstoomise sisenemisse vääriti ümber ja ohustab nii algusest peale suhet tqe olemusega. teiseks sünnib seadestu endana omaltpoolt hoidvas, mis mis laseb inimesel viibida selles olemaks vajatu tõe olemuse kaitseks.

Et tehnika olemus pole midagi tehnilist, seepärast peab olemuslik mõistmine tehnika suhtes ning otsustav vaidlus tehnikaga toimuma vallas, mis on ühelt poolt suguluses tehnika olemusega ja teiselt poolt ta’st täiesti erinev. Üks sääraseid valdu on kunst. Muidugi ainult siis, kui kunstiline mõistmine omalt poolt ei sulgu tõe sellele konstellatsioonile, mille järele me küsime. Nõnda küsides tunnistame viletsust, et lausa tehnika palge ees ei koge me veel seda tehnuka olevast, et lause esteetika palge ees ei hoia me enam kunsti olevast. Mida küsivamalt me me mõtleme järele tehnika olemuse üle, seda salapärasemaks muutub kunsti olemus. Mida enam me läheneme ohule, seda heledamalt hakkavad helendama teed päästvasse, seda küsivamaks muutume meie. Sest küsimine on mõtlemise vagurus.

35. ANALÜÜTILISE FILOSOOFIA LÜHIISELOOMUSTUS. B. RUSSELLI TAOT- LUSED.

A. ühendab mitmesuguseid rühmitusi, suundi ja üksikuid filosoofe, kes peavad fil. ülesandeks keele analüüsimist, selgitamaks sel teel traditsiooniliselt filosoofiliseks peetavate probleemide sisu. A. järgi peab analüüs asendama probleemide ebatäpse väljendamise keeles sellise sõnastusega, mis näitaksid probleemi tõelist sisu. Nii võib ilmneda, et probleem on valesti püstitatud, on pseudoprobleem või on seotud vaid mingite keelevormide kasutamisega või pole probleemil üldse tegemist fil.-ga ja ta tuleb lahendada eriteaduste vahendite abiga. A. eitab filosoofiliste teadmiste maailmavaatelist iseloomu ja väljendab positivismi tendentse kaasaja fil.-s. Enamikku a. esindajaid iseloomustab raskuspunkti kandumine keele analüüsimisekonkreetsetele vormidele ja vahenditele.

Siin esineb kaks põhilist lähenemisviisi:

1) “mudelkeelte” konstrueerimine, millel on selgelt fikseeritud loogiline struktuur. Need uurimused tuginevad tänapäeva formaalsele loogikale.

2) Loomulike keelte ajaloo andmete uurimine, et leida keelendite kasutamise selliseid varjundeid ja iseärasusi, mis soodustaksid fil.-ste probleemide selgitamist (lingvistiline fil.). A. kas muudab filosoofia metafilosoofiliseks, st. filosoofiliste probleemide keelelise vormi ja viisi analüüsiks, või siis asendab filosoofia loogikaliste ja lingvistiliste uurimustega. A. on eelkõige selle ajastu fil., mida on ilmestanud teadus ja tehnika. A. sündis sajandivahetuse Cambridge’is, tema rajajaiks on B. Russell ja G.E. Moore. Need mõtlejad on teineteist mõjutanud: Moore pani Russelli loobuma idealismist ja avas nõnda tee uuele vaatekohale fil.-s. Russelli eesmärgiks fil.-s oli tõe kindel teadmine. Kindluse paradigmat (kr. paradeigma - näide, näidis) nägi ta algul matemaatikas, kuid matemaatika tõestused rajanevad aksioomidel ja nendes võib kahelda. Seda teed pidi tuli Russell loogikasse, mis matem. alusena on kõigist teadustest kindlaim. Fil. olemuse tuumana võis ta ometi kord pakkuda sellelegi valdkonnale “teaduste kindla edasitee”, sest varasematest aegadest alates on fil. esutanud suuremaid nõudmisi ning saavutanud vähem tulemusi kui ükski teine teadusharu. Russell on iseloomustanud oma fil.-st meetodit kui “analüüsi”; ta oli ilmselt esimene, kes rääkis “loogilis-analüütilisest meetodist”. Ta oli veendunud. et vaid analüüsi abil on progress võimalik ning, et sel teel saavutatud progress on samasugune edasiminek kui Galilei poolt füüsikas esile kutsutud progress. (Analüüs tähendab lammutamist.) Loogiline analüüs tähendab mõtte lammutamist selle loogilisteks algelementideks; nagu füüsik lagundab prisma abil valget valgust, nagu keemik analüüsib ainet, nii tuleb filosoofil paljastada mõtte struktuur, tema loogiline ehitus. Russellnäitab, et lausel, millel on lihtne grammatiline vorm, võib olla teine ja palju keerukam loogiline vorm ning, et grammatiline ja loogiline vorm ei pea alati olema identsed. Lauses võib peituda loogiliselt olulisi mõisteid, ilma, et nad esineksid seal sõnadena, Russelli arvates oli loogika fil. jaoks põhimõttelise tähtsusega. Kuigi loogika iseendast polegi anal. fil. osa, võib anal. fil. -ga tegelejate kohta (tabavalt) öelda, et nad tegelevad loogilise analüüsiga. Loogilise analüüsi all tuleks mõista formaalse loogika kui vahendi kasutamist mõisteliste struktuuride selgitamisel.Üks a. iseloomulikke jooni on loogiline atomism. Oma kirjutises “Logical Atomism” ütleb Russell, et selliste mõistete, nagu vaim, aine, teadvus, teadmine, kogemus, põhjuslikkus, tahe ja aeg analüüsimine kuulub fil. tähtsamate ülesannete hulka. Neil mõistetel on oluline roll juba argimõtlemises ja -keeles, seetõttu on nende selgitamine suures osas igapäevase, mitte teadusliku keelekäsitluse selgitamine.

36. 
    PRAGMATISMI LÜHIISELOOMUSTUS.
    

Pragmatism on ameeriklaste maailmavaade. See filosoofia arvestab ühelt poolt teaduse suuri saavutusi ja teaduslikku hoiakut ning teiselt poolt annab ruumi ka suurte väärtuste nägemusele; ta arvestab teaduse täiskindlate tunnetistega, kuid sisaldab ka elukujundavat tarkust; ta püüab järeleandmatult avastada reaalsuse saladusi, kuid tõstab ühtlasi usku ja usaldust ideede ja ideaalide võimusse. Pragmatistlik filosoofia püüab paljusid teravaid vastuolusid, mis senistes maailmavaateis tähtsat osa etendasid, ületada uute eluliste, praktiliste sünteesidega. Pragmatismis tulevad selgelt nähtavale ameeriklaste omapärase elutunde iseloomulikud jooned. Tugevamad neist on ameeriklaste pioneerluse tugev, lootusrõõmus ja aktiivne julgus, mis on pragmatismis avardatud kogemusi organiseerivaks elu- ja maailmavaateks; teiseks kajastub pragmatismis asjaolu, et ameeriklane on loobumas puritaanluselt päritud vaimsusest ning on pöördumas uuele ilmalikkusele. Puritaanlus on olnud tugevaks toeks materiaalse maailma raskuste võitmisel mitmetele generatsioonidele. Puritaanlane ja pioneer - need on kaks tugeva mehe tüüpi, kelle vaimsus võib kergesti kokku sulada või vähemalt teineteist täiendada. Puritaanlane tõestab oma usklikkust eelkõige edu kaudu töös ja tegevuses. Töö meeldib Jumalale ja saavutatud jõukus on Jumala poolt pühitsetud jõukus. Puritaanlane võib hõlpsasti kalduda individualismi, kuid seda ühekülgsust tõkestab pioneerluse elu - ühiskonna paratamatu vastastikune abistamine ja üksteisest sõltuvus. Ei oleks õige, kui tahetaks pragmatismi tuletada ameeriklaste pioneerluse ja puritaanluse vaimsusest, kuid pragmatismi mõistmiseks on kindlasti vajalik seda vaimsust alati meeles pidada. Igatahes pragmatism on “tüüpiline” ameeriklaste filosoofia ja pragmatistid ise on veendunud, et pragmatismis kajastub ameerika demokraatia vaimsus. Pragmatism väidab, et tõde ei looda ega leita mitte harilikus tunnetusprotsessis, vaid selles on tegev ka tahtmus. Seepärast võib tõde defineerida selle praktilise soodustuse ja rahulduse kaudu, mida ta pakub. “Tõde peate tundma tema vilja järgi.”. Pragmatismi kaks tähtsamat esindajat on W.James ja J.Dewey.

James oli psühholoog ja filosoof-idealist.

Võitles materialistliku, teadusliku maailmakäsitluse vastu. Metafüüsilise meetodi paikapidavust mõistes vastandas James sellele mitte dialektika, vaid irratsionalismi, Psüühikat käsitles James kui teadvuse vooluja rõhutas psüühikat analüüsides tahte ja emotsionaalsuse osa. James’i radikaalne empirism on tegelikult reaalsuse subjektivistlik muutmine puhtaks kogemuseks, teadvuseks; James’i neutraalne monism aga käsitleb materiaalset ja vaimset kui sellesama kogemuse kaht erinevat aspekti. James kaitses religiooni ja tegutses aktiivselt spetsiaalses organisatsioonis, mille ta New Yorgis oli asutanud müstilise kogemuse uurimiseks.

Dewey oli filosoof;

On avaldanud suurt mõju USA filosoofiale, sotsioloogiale, esteetikale, pedagoogikale. Dewey alustas heegellusest, läbis positivismi ja kujundas pragmatismi uue versiooni, mille nimetas instrumentalismiks ehk humanistlikuks naturalismiks. Tegelikult on Dewey filosoofia suunatud materialistliku peegeldusteooria vastu. Oma sotsioloogilistes töödes esineb Dewey liberalismi (reguleeritava vabaduse ja võrdsete võimaluste) ja individualismi eestvõitlejana. Klassivõitlusele ja sotsiaalsele revolutsioonile seab Dewey vastu klasside koostöö ja ühiskonna parandamise pedagoogiliste reformide abil. Dewey pedagoogika eksperimentaalne meetod on rajatud inimloomusele omaste isikliku algatusvõime ja ettevõtlikkuse kasvatamisele.

36. 
    L. WITGENSTEINI FILOSO. VARASEL JA HILISEL PERIOODIL.
    

W. oli fiosoof ja loogik, üks anal. fil. loojaid. Põhiteos: “Tractatus”. W. oli B. Russeli õpilane Cambridgis. Tema teosed on palju mõjutanud Viini ringi esindajaid. W. on öelnud, et fil. ei ole üks loodusteadustest, et fil. on midagi, mis asub loodusteaduste all või kohal, kuid mitte nende kõrval. W-i on palju mõjutanud Spengleri ideed, W. jagas tema apokalüptilisi vaateid, mis aastatega süvenesid meie kõduneva tsivilisatsiooni vihkamiseks ja sooviks, et see tsivilisatsioon hukka saaks. Kuid talle ei olnud võõras mõte, et midagi uut saab ehitada, kui kord vana kõduneva kultuuri rusud on eest koristatud. Ilmselt nägi ta midagi lootusrikast selles, kuidas pühiti minema vana ühiskondlik kord, nagu sündis Venemaal. W. pidas plaane asuda elama NL-i. W. ei arendanud välja oma vaateid kultuurile, ajaloole, poliitikale ja ühikonnale filosoofiliste või teaduslike arutluste vormis. Tema maailmavaade kumab läbi vaid mõnest afurismist “Tractatus’es”, eessõnast teostele, mis jäid tema eluajal avaldamata, ning hulk üldmärkusi, mis on laiali pillatud tema kirjutistes. On filosoofide kohta öelnud: “See, mis fil. koogi valib, sõlötub sellest, mis in ta on.” W. hilisemaid fil-si mõtisklusi võib vaadelda võitlusena meie tsivilisatsiooni valitsevate vaimusuundade vastu ja ka selle suuna vastu, mida ta ise oma varasemas fil.-s järgis. W.-i “Tractatus” toetab loogiliste positivistide vaateid, kuid hiljem eemaldus ta sellest oma aja mõttesuunast. Sõja aja kogemused mõjutasid ta vaateid tugevalt. Pärast vangistusest tulekut loobus ta oma varandusest ning hakkas elama lihtsat elu kaugetes maakülades. Selline põhjalik muutus juhatas teda uue filosoofia poole, mis üha rohkem erines tema varasematest vaadatest. W. esimene fil. kuulub positivitide ja hiljem analüütiliste filosoofide loogikakeskse ja teadusele orienteeritud mõttesuuna juurde. Tema teist fil.-t on sügavalt mõjutanud kahtlused teadusliku ratsionalismi mõju üle meie mõtlemisele ja meie elule. Siiske on W. kahel fil-l ka ühendab lüli. Tema filosoofiakontseptsioon ning suhtumine keelesse.

W. igatses puhtama ja lihhtsama elu järele, sellest ka muutused tema hilisemas eluviisis. W-l oli eriline omadus avastada vähimatki valskuse, kunstlikkuse ja pretensioonikuse jälge inimestes. See tegi suhtlemise temaga pingutavaks ning mõinkord talumatult raskeks. Filosoofiline mõtlemine oli talle pidev viimsepäeva kohtu pidamine iseenda üle. W. igatsus olla aus viis ta tegema radikaalseid pingutusi, et muuta oma (välist) elu. Sellest aspektist oli W-le oluline Tolstoi mõju. W. otsis terve oma elu “keele loomulikku olekut”. “Tractatus’es” arvas ta, et see on peidus tavakõne moonutavate looride taga. See eksisteerib kusagil sügaval selle keele pinna all, mida me kasutame. Kuid ta ei leidnud seda sealt ning jõudis järeldusele, et oli otsinud valest kohast. Nii ei otsinud ta enam pinna alt vaid pinna seest, sest “miski ei ole peidetud”. W. fil. ja ka tema elu oli protest teadusliku ratsionalismi suundumuse vastu ja püüd esitada näide “muutunud mõtte- ja elulaadist”, mis, kui seda järgida, võiks parandada seda, mida tema pidas meie aja haiguseks.

36. 
    STRUKTURALISM JA HERMENEUTIKA.
    

Strukturalism on eriteaduslik metodoloogiline suund, mis teadusliku uurimistöö ülesandeks peab objektide struktuuri avastamist. Tekkis 20. sajandi algul mõningates humanitaarvaldkondades. Strukturalism kasutab struktuurseid uurimismeetodeid, mis on välja töötatud matemaatikas, füüsikas ja teistes loodusteadustes. Strukturalismile on iseloomulik kõrgendatud tähelepanu uuritavate objektide hetkelise seisukorra vastu; nendele objektidele seesmiselt omaste ajaväliste omaduste väljaselgitamine; uuritavate objektide ja uurimisvahendite range eristamine (loobumine isoleeritud Jante? prioriteedist); faktide vahel või uuritava süsteemi elementide vahel valitsevate suhete fikseerimine. Objekti uurimisel eeldab strukturalism, et uurimisülesande raames liigutakse vaadeldavate faktide esmaselt organisatsioonilt objekti seesmise struktuuri (niihästi hierarhia kui ka ühetasemeliste elementide seoste) avastamisele ja kirjeldamisele, edasi aga luuakse objekti teoreetiline mudel, mida inspireeritakse uuritava materjali najal. Strukturalismile teatud mõttes üldiseks uurimisaineks võib pidada ka niisuguseid tegevuse protsesse, millest osavõtjate suhtlemine toimub märgisüsteemide vahendusel. Sellisteks süsteemideks strukturalismi jaoks on loomulik keel, algeliste sotsiaalsete ja kultuurisüsteemide struktuurid jne. Struktuursete meetodite rakendamine teadusharudes on andnud mitmeid positiivseid tulemusi. Strukturalismi ideed etendavad teatud metodoloogilist osa kultuurinähtuste uurimisel ja humanitaar- ning loodusteaduste lähendamisel, kusjuures antud teaduste spetsiifika säilib. Kuid struktuursete meetodite lai levik on esile kutsunud katseid tõsta strukturalism filosoofilise süsteemi seisusse ja sellisena vastandada teda teistele filosoofilistele süsteemidele. Sellised katsed on täiesti põhjendamatud ja nad eiravad igasuguse eriteadusliku metodoloogia tunnetuslikke piire.

Hermeneutika on tõlgendamise oskus ja teooria, mille ülesandeks on selgitada teksti mõtet selle teksti objektiivsete (sõnade grammatilised tähendused ja ajalooliselt tingitud variatsioonid) ja subjektiivsete (autorite kavatsused) aluste põhjal.

Hermeneutika tekkis hellenismi ajajärgul selleks, et uurida ja fikseerida klassikalisi tekste ja arenes edasi selleks, et tõlgendada piiblitekste (eksegeetika). 19. sajandil algab nn. vaba hermeneutika areng, mis ei piira ennast teksti aine ja mõttega. Siin on hermeneutika muudetud ühiskonnateaduste spetsiifiliseks meetodiks, mille ülesandeks on tagada sotsiaalsete sündmuste “mõistmist”, lähtudes ajalooliste isikute subjektiivsetest kavatsustest. Seejuures on “mõistmine” vastandatud loodusteaduslikule “seletusele”, mis seostub abstrakeerimisega ja üldise seaduse avastamisega.

20. sajandil kujuneb hermeneutika aegamisi üheks filosoofia metodoloogiliseks põhiprotseduuriks algul eksistentsialismi raames, edasi aga filosoofiliseks hermeneutikaks sõna otseses mõttes. Mõnedes käsitlustes omandab hermeneutika ontoloogia funktsiooni, kuivõrd “olemine, mida on võimalik mõista, on keel”, ja sotsiaalfilosoofia funktsiooni, kuivõrd mõistmine on ühiskonnaelu realiseerumise ja “ideoloogia kriitika” vorm. Tagajärjeks on, et filosoofia suletakse keele raamidesse. See lähendab hermeneutika neopositivistlikule “keele analüüsile”. Frankfurdi koolkonnas peab hermeneutika paljastama keele analüüsimise toel “võimu ja sotsiaalse valitsemise vahendi”, mis teenib “organiseeritud vägivalla õigustamist”. Hermeneutilisi protseduure võib kasutada ajalooteaduses, õigusteaduses jm, kui on tegemist teadlike inimtegevuse objektiveeritud tulemite analüüsiga.

36. 
    FILOSOOFIA VÕIMUS JA VÕIMUTUS.
    

Ü. Matjus ütleb, et fil. võimuse ja võimutuse üle arutlema ajendavad teda pärimised eesti fil.-a võimalikkuse järele. Nimelt pärides eesti fil.-a võimalikkuse järele, kiirustavad pärijad oma pärimistele ise kostma, unustades seejuures täiesti küsimata, mis see fil. ise on, mida ta võib ja mida ei või suutmise ja mittesuutmise mõttes. Sest alles vastused nendele küsimustele võimaldavad vastata küsimusele fil. võimalikkuse järele üleüldse. Sest fil. on võimalik vaid midagi võides.

Pärijad kiirustavad oma pärimistele samas ise kostma, sest õigupoolest on neil selgesti ette teada, mis see on, see fil. Ometi ei teki seepeale vaidlust fil. üle. Kui erinevate küsimiste ja vastamiste üle järele mõelda, siis ilmneb, et erinevad küsijad ja vastajad teavad seda, mis see on, see fil., samuti erinevalt (või isegi täiesti erinevalt). Ilmneb, et mõeldes justkui ühe ja sama asja üle, fil. üle, kõneldakse ometi eri asjust - vaatamata sellele, et neid asju ühe ja sama sõnaga fil.-ks nimetatakse. Omasõnutsi fil.-st kõneldes lihtsalt ei kohata üksteise fil.-t, kõneldakse üksteisest mööda.

Mida siis sellelt “kindlakstegemata” fil.-lt nõutakse?

Kõne all on fil. võimus ja võimutus, mida ta suudab ja mida ta ei suuda. Fil.-lt nõutakse, fil.-t kutsutakse üles. Aegade jooksul on fil.-l ühiskonnas olnud eriline seisund, st. teistsugune seisund, kui nt. teadusel, kuigi ka fil. ise on teadus, ent ometi isepäine teadus teiste hulgas. See seisund kõneleb fil.-a teistsugusest loomusest kui teadusel. Nimelt see teistsugune loomus kutsub esile taotlusi, et fil. oleks nii või naasugune, et fil. võiks seda ja peaks toda. Rohkete taotluste hulgast võiks nimetada kolme, mis reeglina pärinevad väljaspoolt fil.-t, st. nn. ühiskonna nimel esinejailt:
1) fil. peab vastama teaduse nõuetele, peab arenema nii, nagu areneb teadus, peab lahendama üha uusi ülesandeid. Seejuures on teaduse etaloniks tänapäeva teadus. Omal ajal liigitatud fil. ühiskonnateaduste hulka, lähimas minevikus on fil.-t tahetud sots. teaduste fakulteeti nihutada, fil.-le tahetakse tulemuslikkuse mõõtmisel rakendada samu mõõdupuid, mida näiteks matemaatilisele loodusteadusele. 19. ja 20. saj. leiab suurt vastukaja üleskutse fil. teaduslikkusele. Näited algavad positivistlikest taotlustest luua selline fil., mis teaduslikuna või koguni teadusena võtaks maha teaduse viisil mitte vastatavad, st. fil. küsimused. Järgneb marxistlik fil., mis samuti esitab ennast tänapäevani teaduslikuna, ehkki mitte teadusena. Uue saj. algul nõuab fil.-t range teadusena E. Husserl. Siis need koolkonnad, mis seavad fil. küsimused ümber teisele, nt. keele tasemele, muutes nad keeleküsimusteks ning nimetades nendele vastamist mõnikord “täpseks” fil.-ks. Järelikult: teaduse taotlusi fil.-s isel. fil.-ste probleemide, kui lahendamatute välistamine fil.-st või siis nende muutmine teaduslikeks, st. lahendatavaiks. Fil., kui ta peab alles jääma, peab igatahes tulemuslik olema või tulemuslikuks saama, ükskõik mil viisil ja millise hinnaga.